Kevadpäike kuldab mitmetasandilist kollaste piiretega terrassi, sametmust kass Carmen hüppab õuediivanilt alla ja heidab aia tagaosas oleva väliköögi juurde pikutama. Ruudukesteks jagatud klaasustest seespool vaatab seda nõtket kulgemist kaarjas puuris kekslev papagoi Liis, kellele heidab laisa pilgu elutoas lamav noor saksa lambakoer Mars. Tänava­poolse ukse taga ootab sisselaskmist hiiglaslik must tiibeti mastif Charlie. On brantšiaeg ning suure, tsoonideks jagatud avatud elutoa vaikellu astuvad Kristiina (46), Robin Rio (18) ja nädalavahetuseks koju Viimsisse tulnud Annabel (21). Muhedas meeleolus Jaagup laseb masinast soovijatele kohvi. Siin, Jaagupi pere Kollases Majas, sel sulnil pühapäeva­hommikul kriisi justkui polekski. Tegelikult on juba teist aastat kõik teisiti ja kabinetis külastatud siht­kohtade märgetest kirju maakaardi ette tugitooli istudes ütleb Jaagup, et kui ta kohe kriisi alguses põhjalikult plaane ümber poleks teinud, ei oleks siin mingit sulnist hommikut.

Mõnikord vaatad ajas tagasi ja…?

Olen saanud elada just nii, nagu lapsepõlves unistasin, ja teinud täpselt neid asju, mida olen tahtnud. Ja mis kõige tähtsam ja mis pakub mulle tõesti täiuslikku õnnetunnet: suudan perekonnale tagada, et neil pole mitte millestki puudus — meil on armastust, põnevust, mõnus kodu ja võimalus maailma avastada. Selle viimasega on küll ajutine paus, aga ma ei usu abso­luutselt, et praegune mullielu on uus normaalsus.

Edasi lugemiseks: