„Tead, mis täna juhtus?! Tital tulid mõlemad ninakollid ise välja,” rõkkasin rõõmust, kui viiekuune Lumiend vaiba peal rullides nii muuseas tatikollidest vabastas.

Olukorda ei saa paremini iseloomustada kui väikesed võidud elus — nüüd saab Lumi päevakavast maha tõmmata soolalahusega nina loputamise-urgitsemise, protseduuri, mis võrdväärselt ebameeldiv nii viiekuusele kui ka viiekümneaastasele. Lahe lugu, aga miks Annes & Stiilis ninakollidest kirjutan? Sest tunnen, et see episood iseloomustab päris hästi minu praegust elu emana.

Olin rõõmus, ausalt! Lausa nii väga, et see ajas mind naerma. Elus on olnud mõned üksikud juhud, kui olen tundnud samasugust maailmavallutaja tunnet. Kaks neist meenuvad puusalt: kui sain ülikooli tasuta kohale õppima (põrusin riigieksamitel, aga õnneks panin vestlusel ässalt) ja kui ülemus teatas, et olen saanud stipendiumi New Yorgis toimuvale loovkirjutamiskursusele (mu esmane reaktsioon oli kükitada — läksin hetkeks töölaua alla peitu).

Lühidalt öeldes: olen terve elu olnud viieline, hinnanud eneseteostust, rasket tööd, pusimist-toimetamist-veri-ninast-väljas-rühkimist. Kui 10. klassis kõrgesse palavikku jäin, siis ronisin luulekonkursiks kooli, sest olin selleks vaeva näinud. „Palavikuline” stilistika — aukus silmad, kahvatu nahk — pluss Juan Ramón Jiméneze luuletuse avang „Ei ole me muud kui habras märsitäis verd ja luid…” tõid võidu kindlalt koju. Mulle meeldib pingutada. Töötada. Kui tarvis, siis südaööni jutti. Õnnestumine on minu kütus, peodroog, mis paneb ennastunustavalt tantsima. Ehk mõistate nüüd mu üllatust, kui heldinult ninakolle loendasin…

Reaktsioon rasedustestil kahte triibukest nähes oli aga teistsugune. Olime küll beebist rääkinud, aga kõvade planeerijatena oli meil tita plaanis alles kolme kuu pärast — enne pidime puhkusele minema. Jah, ma tean… Nii kaua elanud, aga nii naiivne.

Edasi lugemiseks: