Hambale on kahtlemata parim, kui seda puurima ei pea. On laialt levinud väljend, et hambaarsti juures tuleb hambaid korda tegemas käia. See on vigane väide, sest hambasse täidise asetamine ei ravi ju haigust. Kui nael autol rehvi katki teeb ja me selle ära lapime, aga oma õuetee pealt teravaid naelu ära ei korja, siis võib kindel olla, et õige varsti on rehvides uued augud. Samamoodi on loogiline, et uute hambaaukude vältimiseks tuleb kaariesehaiguse põhjustega tegelda.

Auk hambas on kroonilise mittenakkushaiguse sümptom. Ütlen nüüd keeruliselt, aga katsuge see lause vastu pidada. Niinimetatud hambaauk tekib olukorras, kus tasakaalust väljas bakterikoosluse piimhape on aastatega hambavaaba alt hambaluu õõnsaks määndanud ja ühel hetkel murdub email hamba pealt ära. Inimene tunneb keelega teravat hambaserva ja pöördub hambaarsti poole jutuga, et ta hambasse tekkis auk.

Tegelikult on kaariesekahjustus väga aeglase mineraalainevahetuse tagajärg. Võib öelda, et auk hambasse hakkab tekkima kohe hamba suhu lõikudes ja kahjustus kasvab vanuse lisandudes suuremaks, kui inimene ei hoia kontrolli all kaariesehaiguse põhjust. Kaariese põhjuseks on aga suu ökosüsteemi häire, mille põhjustab liiga energiarikas toit. Peab ütlema ka seda, et algusjärgus kaariesekahjustus paraneb iseenesest sülje mineraalide toel, kui inimene selleks oma suus võimaluse loob. Kuidas seda võimalust anda, sellest natuke hiljem.

Põhimõtteliselt saab kaariesekahjustuse ärahoidmist võrrelda kaalujälgimisega, kus tulemuse saavutamiseks tuleb põhjusega tegeleda. Ja selleks on muidugi lisaks probleemi teadvustamisele vajalik ka enesedistsipliin.

Eelnev jutt kokkuvõttes tähendabki, et parim hambaravi on täidisega n-ö hamba ravimise vältimine, sest lisaks sellele, et see protseduur on kallis, teeb kunstlik täidismaterjal ka hammast järjest nõrgemaks. Mida suurem täidis, seda halvem tulevikuprognoos, kuni hammas kallist portselankrooni või titaanist tehisjuurega taastamist vajab. Lihtne matemaatika näitab, et inimene võib elukaare vältel kulutada nii-öelda hambaid restaureerides auto maksumuse jagu raha.

Marek Vink. Foto Sven Arbet

Mida me saame teha, et võimalikult harva peaks hambaarsti juures käima?

Inimestele see reeglina ei meeldi, aga iga päevaga järjest targemaks saades tuleb oma tervise eest suurem vastutus võtta. Haiguste põhjusi tundes saame tagajärgi ennetada. Hambaravis on kolm peamist haiguste rühma: kaariesehaigus ehk hambaluu mädanemise tõbi, parodontiit ehk hambakinnituskoe mädanemise tõbi ja suupiirkonna kasvajad.

Kaariesekahjustused tekivad, kui suu keskkond on happeline ja nii-öelda imeb hamba kõvakoest mineraale välja. Keskkonna muudavad happeliseks suus elavad bakterid. Suu mikroelustik on oluline inimese immuunsüsteemi osa ja hambaid harjates pole sellest võimalik vabaneda, küll aga bakterite arvu pisut vähendada. Tähtsamaks kui bakterite hulka tuleb lugeda nende tasakaalu „suu ühiskonnas”.

Hambavaenulik ehk piimhapet tootev ja happelist keskkonda taluv mikrobioota hakkab suus vohama, kui inimene tarbib sageli suhkrurikast toitu või jooki. Normaalne floora seda suhkrutormi üle ei ela ja kuna suu keskkond on muutunud happeliseks, hakkab hamba kõvakude lagunema. Kui nüüd hambasse tekkiv auk täita kunstmaterjaliga, siis kestvat kasu sellest pole, kui suu keskkond jääb happeliseks ehk haiguse põhjust ei kõrvaldata. Sel juhul hammas mädaneb täidise kõrvalt ikka uuesti.

Kaariesehaiguse kontrolli all hoidmiseks tuleb korda saada suu keskkonna pH tasakaal. Selleks peab suhu kasvama normaalne mikrobioom. Selleks omakorda peab inimene hambasõbralikult toituma, mis tähendab kindlat toitumisrütmi ehk toidukordade vahel vähemalt 3–4-tunniseid pause, mil suhu satub ainult puhas vesi. Sellist „kaalujälgimist” hambavaenulik mikrofloora ei talu ja suus saavad ülekaalu hambasõbralikud bakterid. Sellega neutraliseerub ka pH ehk mineraalainevahetus muutub hammaste suhtes positiivseks, mis tagab, et uusi hambaauke ei teki ja olemasolevad eriti ei suurene. Nii lihtne ongi suhkrukella tundes kaariesehaigust kontrolli all hoida.

Te ütlete, et hammaste ravimise tsüklisse kukkumine on väga kallis. Aga kui kallis?

Meditsiiniteenus ongi väga kallis. Inimesed lihtsalt ei tea seda, sest riiklikus süsteemis ei esitada arveid patsiendile. Hambaravitsüklisse langemine tundub inimesele seetõttu eriti kallis, sest riik katab kuludest ainult murdosa. Viimasel ajal olen hakanud tsükli asemel kasutama ravimise spiraali mõistet – nii tuleb mõte selle lõputusest paremini välja. Spiraal algab hambasse täidise asetamisest. Kui haiguse põhjust ei kontrollita, siis mõne aasta pärast on vajalik juba uus suurem täidis, seejärel selle tüsistudes eemaldada kahjustunud hambanärv ehk teha juureravi. Kui inimene haiguse põhjust endiselt ei kontrolli, siis tehakse infitseerunud kanali ümberravi. Kui see uuesti saastub, tuleb juba hambajuur eemaldada ning edaspidine implanteerimise ja proteesimise protseduur läheb juba suurusjärkudes kallimaks.

Ja veel! Kui haiguse põhjusi ei teadvustatata, siis lagunevad ka kõige kallimad lahendused. See kõik võib maksta sama palju kui uus luksusauto, aga veel kallimaks tuleb hinnata elukvaliteedi rikkumist. Tervise hoidmine nõuab küll mõõdukat enesedistsipliini, kuid tasub kindlasti ära rahaliselt, aga ennekõike siiski elukvaliteedis.

Kui sageli peaks oma hambaarsti juures igaks juhuks kontrollis käima?

Vastavalt sellele, kuidas hambaarst on hinnanud inimese individuaalset haigestumise riski. Standardne soovitus – külastage hambaarsti kaks korda aastas – ei arvesta haiguse aktiivsust, haiguse kulgu mõjutavaid riskitegureid, ravimeid, mis mõjutavad süljeerituse hulka ja omadusi ning paljusid muid tegureid, mis kõik koostoimes konkreetse patsiendi riskiskoori mõjutavad. Arst hindab riske ja määrab siis korduva visiidi välbaks 2–3 kuud või ka 1–2 aastat.

Väike seik siia vahele ja see pole sõnamäng. Viimasel ajal oskavad inimesed küsida mikroskoobiga ravi, aga tegelikult võiks kõigepealt luua makroskoopilise vaate – suud tuleb hinnata tervikuna, mitte hambaaugu kaupa, ja suutervist tuleb lugeda oluliseks üldtervise osaks, sest organismis on kõik omavahel seotud. Siit jõuame näiteks igemehaigusteni. Paljudele tuleb üllatusena, et parodontiit ja südame-veresoonkonnahaigused, infarkt ja insult ning diabeet, enneaegne sünnitus, rasvumine, osteoporoos – paljud haigused pahaloomuliste kasvajate ja Alzheimeri tõveni välja on parodontiidiga seotud.

Teie soovitate proaktiivset ravi. Mis see on?

Proaktiivne ravi on vastand laialt levinud reaktiivsele ehk sümptomaatilisele ravile ehk siis plommimisele, nagu rahvasuu seda nimetab. Proaktiivselt käitudes ehk kaariesehaigust kontrollides püsivad hambad terved ja kulukas restauratiivne ravi ei olegi vajalik. Arsti kunst on koostöös patsiendiga konkreetse haiguse põhjustajad välja selgitada ja kontrolli all hoida. Kuigi auk hambasse hakkab tekkima kohe lapsena, siis haiguse põhjusi pole kunagi liiga hilja kontrolli alla võtta. Tõenäoliselt nõukogude meditsiinisüsteemi mineviku tõttu kiputakse meie ühiskonnas ignoreerima ennetamist ja varase ravi efektiivsust ning oodatakse meditsiinisüsteemilt inimese „korda tegemist”.

Kui oma valdkonna juurde tagasi tulen, siis inimesed arvavad, et peamine probleem on kaaries. See peab statistiliselt muidugi paika, aga iga päev satub vastuvõtule hoopis tõsiste erosioonikahjustustega või parodontiidiga patsiente, kes ise üldse ei saa aru, et tervis on nende endi kätes, kui nad vaid teadvustavad, millest probleem algab ja kui lihtne on seda koduste vahenditega hallata.

KW Hambakliinik

Pärnu mnt 22, 10141 Tallinn

Telefon 661 9500

kw@hambalaser.ee