Möödunud kevadel kehtes­tatud eri­olukorra alguses kolisid töötajad, kel see vähegi võimalik oli, viiruse leviku hirmus kodu­kontoritesse ja ettevõtete kriisikoosolekutel arutleti pidevalt selle üle, millal saame normaalsusesse naasta. Aasta hiljem on selge, et harjumus­päraseks muutunud rutiin ei pruugi enam kunagi endisena tagasi tulla ja käes on hoopis uus normaalsus, mille puhul mõnda töötajat ehk näebki edaspidi kontoris nagu kuu­varjutust — ta tuleb vaid siis, kui see on päriselt vajalik. Samal ajal võib tal olla kolleege, kes nõustuvad vaid viimases hädas koju jääma ja saabuvad esimesel võimalusel tuttavasse töökeskkonda.

Kes kontorisse, kes koju?

Lootuses, et epidemioloogiline seis peagi normaliseerub, kerkib esile küsimus, kas jätkata tööd kodus või naasta kontorisse. Kui mõnel juhul tuleb korraldus tööandjalt, siis järjest enam lastakse töötajail endil otsustada. Nii on paljudes kollektiivides juba praegu inimesi, keda ei ole näost näkku terve aasta näinud. Samal ajal on neid, kes esimesel võimalusel kolleegide sekka tulevad. Kuidas need inimesed üksteisest erinevad?