Ta on pidanud vintage-poodi Morš ja ööklubi Maffia, tantsitanud inimesi DJ-puldist, mänginud teatris ja filmis. Ta on lõpetanud EKA vabade kunstide osakonna ning kaasaegse kunsti magistriprogrammi. Tema käe all on valminud nublu videod “Für Oksana” ja “Universum”. Viimastest töödest teavad laiemad massid tema videot Koit Toome loole “We Could Have Been Beautiful”, kitsam kildkond nautis tema pööraseid kostüüme ja neooniga vürtsitatud lava­kujundust LGBTQI+ alternatiiv­muusikalil “Veenus.me”. Tal on viieaastane poeg Aadam ja feik-bullterjer Eeva. Ta kirjutab filmistsenaariumi tšikipauerist ja kapitalismi põrmustamisest. Aasta lõpus on tal Vabaduse galeriis tulekul seitsmes isikunäitus. Martast on saanud kunstnik.

Vabakutselise elu on pidev eneseohjamine. Imetlus­väärne, et oled nii kaugele jõudnud, teades, et laste­aias sa ei käinud ja koolis oli raskusi distsipliiniga. Kuidas küll?

Aega ei peaks raiskama üheksast viieni kontoris istudes. Asjad võiks saada tehtud päevas paari-kolme tunniga, siis vaatad head filmi või lähed lapsega rattaga sõitma – teed asju, mis päriselt tähtsad. Mina ei ole üksildane kunstnik nurgas, pigem otsin võimalusi koostööd teha. Filmivärk on mulle täielik kingitus, režissööri roll sobib täpselt mu natuurile. Olen hea juht. Hoian seltskonna meelsust olukorras, kus umbes 70 inimest tegutseb ühise eesmärgi nimel, aga lisaks elavad kõik omi elusid.