Puuriida taga pole metsa näha

Mu laps oli paarikuune, kui ta esimest korda metsa viisime. Istusin mättal, toitsin teda ja kõik oli ühtäkki hästi. Selja taga oli üle kuu aja haigladraamat ja hirmu. Mändide ja metsakõdu lõhn ning mustikased sõrmed tõid minusse rahu tagasi.

Seda hetke meenutades sõidab õndsusesse sisse mõte, kuidas Eesti rahuoaasid tüvi tüvi haaval rahaks tehakse. Ja enamasti kõike muud kui õiglase hinnaga, sest tervik­pildi nägemises pole eesti­maalased kunagi liiga osavad olnud. Keegi ei arvesta tihumeetri hinna sisse häviva ökosüsteemi väärtust. Langetatud mets ei taastu kunagi võrdsena, vaid parimal juhul puudepõlluna.

Metsateema on praegu oi kui kuum. Krõbedam kui raiesmik, kuhu pole jäänud ühtegi varju heitvat võra. Kellel on üldse õigust diskussiooni sekkuda? Kas loa saavad need, kellel on diplom; kas need, kellel on ette näidata mõni omandiakt? Või piisab sellest, et oled kodanik riigis, mis kergekäeliselt oma kalleima vara hiinlastele tarnib, et nad selle vetsupotist alla laseksid, või hollandlastele saadab, et need pelletite kuumuses konte soojendaksid?