Marion Vahtre (37), analüütik

Marion. MANTEL Lilli Jahilo. KINGAD Iris Janvier, KANGAD Iris Janvier, Kangadžungel

Peeglist näen toredat ja uudishimulikku paksu nahaga Marioni.

Lapsena teadsin, et olen eriline ja nunnu, aga mu keha polnud justkui isiklik, sest iga mööduja pidas normaalseks mind kusagilt patsutada või mu teistsuguseid juukseid katsuda. Praegu oleks see täiesti mõeldamatu, eks? Põhikoolis program­meeriti minusse teadmine, et olen paks ja see võrdub ilmtingimata kole ja laisk. See omakorda võrdub aga rumalusega. Lisaks olen veel ka liiga erinev — pruun. Koolikius kasvatas mulle paksu naha. Hilisemates kooliastmetes selgus, et tegelikult olen õpihimuline, püüdlik, seltsiv ja abivalmis inimene.

Loomulikult olen olnud oma keha ja peegelpildiga täiesti riius. Palju kordi ja väga pikkade perioodide vältel. Kui peeglist paistev ei meeldi, mõjub see päris kindlasti ka emotsio­naalselt laastavalt. Teismelise tüdrukuna oli vaja kogu energia suunata sellesse, et säilitada vähegi külma närvi ja elada üle iga koolipäev teadmisega, et homne on samasugune. Nii ei jätkunud vaimsete võimete arendamisele ja sisemaailmale enam mingit energiat. Ja päris kindlasti ei jätkunud sellises seisus jõudu oma välimuse muutmiseks…

Kehavormide mõttes olen endaga rahu teinud (mitte et see oleks elu kuidagi lihtsaks muutnud — alustades näiteks rõivaste ostmisest, mis ei näeks välja nagu “Tere, tahan olla paks vanamoodne mammi!”). Tean, et keha sisu ehk tervise mõttes oleksin pidanud oma harjumusi muutma juba paarkümmend aastat tagasi. Elame kahjuks pealiskaudsuse maailmas. Kõik, mis välja ei paista, on justkui ebaoluline. Tõeliselt olulisi asju ei pruugi olla näha isegi väga heast peeglist.

Oleksin erinev ka siis, kui oleksin ideaalse modelli mõõtu. Nahavärvi teemal on mu elus olnud tohutult erinevaid ja huvitavaid seiku. Rassismiga selle sõna kõige kehvemas mõttes olen puutunud kokku just viimase viie aasta jooksul pagulaspaanika ajal. Kooliaegne narrimine ja arvustamine sai uue mõõtme sellega, et salvavalt kommenteerima hakkasid täiskasvanud. Kõva häälega ja häbenemata, eeldades, et ma ei valda kohalikku keelt. Eesti keel on mu emakeel… Kommenteerijatel ja arvustajatel ei ole vähimatki aimu, kui palju nende pealis­kaudsus võib kellelegi valu tekitada.

Hea toit on mulle alati tähtis olnud. Kõlab väga vastuoluliselt, eks ole, sest paks inimene ei tohiks ju ometi mitte midagi süüa. Olen täiesti kindlasti emotsionaalne sööja ja toitainete läbimõtlemise vallas täielik läbikukkuja. Tahaksin, et toitumisest oleks mulle õigel ajal räägitud mitte ilule ja kaalule, vaid tervisele (ka vaimsele), elukvaliteedile ja pikaealisusele rõhku pannes.

Käisin “Tagasi kooli” projekti raames üle Eesti koolides rääkimas, peale tööandja määratud põhiteema ka sellest, kuidas on olla erinev. Enda taustast, kooli­kiusamise kogemusest, eelarvamustest, enesehinnangust. Lapsed olid ülimalt šokeeritud, kui ütlesin enda kohta “paks”. Arutlesime pikalt, kas see sõna ise on halb või on halb see viis, kuidas seda kasutatakse ja mida sellega saavutada tahetakse. Nendes loengutes nägin pisaraid ja emotsionaalset vabandamist. Absoluutselt iga kord jõudsime ühisele otsusele: see, kui keegi on paksem, pikem, lühem või kõhnem, ei tähenda, et ta oleks vähem tore, aus, kehvem matemaatikas, tulevikus parem jurist või halvem raamatupidaja, edukam ärimees või kehvem juuksur.

Minu suurim tugi ja õnn on uskumatult suur hulk fantastilisi sõpru. Usun, et neil kõigil oleks rääkida oma lugu sellest, kuidas nad mind esmakordselt nägid ja mida minust arvasid. Premeerin end enamasti just sõpradega kvaliteetaega veetes. Olen saanud ka iseenda suure­päraseks sõbraks ja naudin mõnusat aega endaga. Tean, et olen väärt mõningaid ilu­protseduure; teatri-, kino-, kohviku- ja restorani­külastusi. Mu suur kirg on reisimine, ka Eestis on palju fantastilist, mida avastada.

“Naistele tehakse juba varases eas selgeks, et oma keha ei saa usaldada ja seda peab pidevalt kontrollima.”

Marian Võsumets (29), ajakirjanik, dokumentaalfilmi “Keha võitlus” autor

Marian. KÕRVARÕNGAS Dina Aller, KANGAS Kangadžungel

Kui varem pöörasin oma keha esteetikale suurt tähelepanu, siis enam ma seda ei tee. Suhtun oma kehasse hoopis teist­moodi ega hinda seda pelgalt välimuse põhjal, vaid selle järgi, milleks ta võimeline on. Ta hoiab mind elus, lubab mul toimida, liikumisest rõõmu tunda. Olen selleni jõudnud alles viimaste aastate jooksul. Ma ei vaata enam jõusaalis, kui palju mu lihased välja joonistuvad, aga tunnistan, et olen aastaid seda teinud.

Muutus tuli koos filmi “Keha võitlus” tegemise ja teiste kogemustest õppimisega. Nägin, et kehaga on võimalik suhestuda ka teisiti, kui olin harjunud. Mõistsin, et enda piiramine range toitumis- ja trenni­plaaniga ei ole jätkusuutlik, ma polnud selles režiimis elades õnnelik ega enese­kindel. Tunnen end praegu palju paremini, mu vaimne energia on suunatud põnevamatele asjadele.

Filmi “Keha võitlus” oleksin ise tahtnud näha juba teismelisena — see oleks ära hoidnud palju tervise rikkumist, ebatervet toitumist ja stressi. Tegemist on filmiga, millest olen ise puudust tundnud, ja arvan, et sama tunnevad paljud, isegi kui probleeme endale ei tunnistata.

Tohutult on standardeid, mille võtame omaks, küsimata, miks nendega nõus oleme. Film toob eri inimeste kaudu välja põhjused, miks kehaga riidu läheme. Need põhjused ei ole meie enda sees, hirm ja alaväärsustunne tulevad ümbritsevast, palju on seotud lapsepõlvega. Üritame seda segadust tunnustuse ja komplimentidega leevendada… Me ei peaks endaga nii karmid olema.

Suurbritannias filmi tehes mõistsin, kui vähe edusamme me naistena Eestis oleme teinud. Kui vähe on meil julgust oma keha aktsepteerida! Ja see tuleb ühiskonna mentali­teedist — naine on esmajoones mehe ornament. Sellist filmi poleks võimalik olnud Eestis teha, siin ollakse naiste potentsiaali reali­seerimise osas pigem tagasi­hoidlikud, mida on kurb näha… Imetlen filmis osalenud naiste ja meeste oskust olla aus ja haava­tav. Loodan, et see film teeb ka siin ukse lahti, sest ebakindlus käib inimeseks olemise juurde igal pool.

Olen eluaeg sale olnud. Kui olin aastaid alakaalus, olin oma kehaga tunduvalt vähem rahul kui praegu. Ehk on see mõttekoht ka teistele?

Olen alati järginud oma uudishimu ja see suunab kõiki minu tegemisi. Kehateema on minu jaoks personaalne, tunnen selle vastu nii poliitilist, teaduslikku kui ka popkultuurilist huvi. Naiste kehade suhtes on ühiskond ja meedia alati olnud toksilised — naised võiks võtta võimalikult vähe ruumi, nii füüsiliselt kui ka otsuste tege­misel. Patriarhaadi rolli võimusuhete hoidmisel ei tohi alahinnata. Kui naiste kogu ajaline ja rahaline energia läheb sellele, kuidas stereo­tüüpne välja näha ja oma olemisvabadust piirata, siis… Naistele jääb palju vähem aega mõelda, mis on ühiskonnas tegelikult oluline või millised on päriselt nende soovid ja vajadused. Dieedi­mentaliteedis elamine nõrgestab.

Tunnen end alati veidi ebamugavalt, kui kehakuvandi teemal sõna võtan. Elan ju ise konventsionaalselt aktsep­teeritavas kehas ja iluideaalid töötavad minu kasuks. Kehapositiivsus seevastu on radikaalne poliitiline liikumine, mis sai alguse 1960. aastatel New Yorgis, selle keskmes on tõeliselt suured kehad, mustanahaliste ja geinaiste õigused. See on marginaliseeritud gruppide liikumine, mis nõuab kehade diskrimineerimise lõpetamist. Kurb, et sellest on saanud Instagrami trend, mis seda sõnumit lahjendab.

Minusugustel naistel ei ole kohane rääkida kehapositiivsusest selle õiges tähenduses ja hoian seda alati meeles. Mida ma saan teha, on kutsuda üles suhtuma oma kehasse neutraalselt, aga austuse, armastuse ja hoolivusega. Treenides võiksime keskenduda liikumise nautimisele ja mitte mõõtma edusamme kaalunumbris. See lihtne asi on kõige radikaalsem akt, mida teha, sest see pole lubatud.

Kinnisideest veel paar kilo kaotada saab vabaneda uudishimuga. Võiks tunda huvi, kust see idee pärit on. Kas see on sinu enda mõte ja kas mõtleksid seda ka siis, kui kõik su ümber oleksid pimedad? Kui tunned, et heakskiidu pälvimiseks on vaja oma kehaga manipuleerida, siis äkki on puudu hoopis lähedusest, intiimsusest ja turvatundest?

Iluideaalid on kättesaamatud. Seda tuleks teadvustada ja sellega leppida. Inimese keha on bioloogiline instrument, mitte ornament. Mõte sellest, et kõhnus ja tervis on sünonüümid, on täiesti naeruväärne — mida teha kehaga, mis oma funktsioone ei täida? Teame ju, et pikas energiadefitsiidis lülitab keha välja olulised funktsioonid — menstruatsioon jääb ära, juuksed ja nahk muutuvad hapraks. Ma pole kindel, et oma päris tervisega riskimine on seda väärt.

“See, milline välimuselt olen, ei määra minu identiteeti ega võimalusi. Enda ja teiste vastu alati ausaks jäämine on palju enamat väärt kui kõik muu kokku.”

Briti Tartes (28), müügikonsultant

Briti. KLEIT Iris Janvier, VÕRKKLEIT H&M, SAAPAD Aldo, KINDAD JA EHTED erakogu

Peeglisse vaadates näen inimest, kes armastab õiglust, ausust ja tõelise armastuse ilu.

Kui ema mind ootas, tekkis tal hambavalu. Arst ütles, et antibiootikume ei saa välja kirjutada, kuna need on lootele kahjulikud. Selles olukorras ei osatud midagi ette võtta. Ema lootis, et valu läheb üle… Järjekordsel arstivisiidil avastati, et põletik on juba lõualuus. Ema ütles, et käis küll verd andmas, aga kahjuks ei tulnud välja, et põletikunäitaja oli juba väga suur. Ema ei oska siiani aru saada, kuidas analüüsid ei näidanud, et organismis pole kõik korras. Arst oli öelnud, et nüüd on kaks varianti — surete teie või laps. Kuna põletik jõudis vere kaudu ka minuni, sündisin kaks kuud enne õiget aega. Ime, et üldse elama jäin! Kaalusin 1700 grammi. Meditsiin ei olnud 28 aastat tagasi Eestis samal tasemel kui praegu, mil keegi ei pruugi teadagi, et inimene on siia ilma tulnud kaks kuud enneaegsena…

Ma ei saa käia, sest mul on kesknärvisüsteemi kahjustus — minu pea- ja seljaaju ei tööta nii nagu tervel inimesel, tasakaalu puudumise tõttu ei saa ma veel päris ise kõndida.

Olin lapsena ratastoolis, keskkoolini. Kui olin nelja-viieaastane, ei teinud ma sellest üldse välja. Puberteedieas hakkasin teravalt tajuma, et teised tüdrukud jäid poistele rohkem silma… Mina jäin tagaplaanile. Muutusin tundlikumaks ja sain aru, et ahaa, minul ei ole kõiki neid võimalusi mis teistel. Õppisin kiirelt oma aega ise sisustama — minu heaolu ei sõltunud seltskonnast, mis mind ümbritses.

Usun siiralt, et ka võimatuna näivad asjad on võimalikud. Kui läksin ülikooli ajakirjandust õppima, siis otsustasin, et nii, Briti, ülikooli sa ratastoolis ei lähe. Õpingi nüüd kõndima, käin raamiga. Terve päev ratastooliga sõita on naisterahvale ka füüsiliselt suur väljakutse. Ajasin, maksku mis maksab, end raami peale püsti. Nüüd on mul ka erafüsioterapeut, kellega teen kaks korda nädalas trenni. Ta on väga motiveeriv, annab mulle palju pauerit juurde. Mu unistus on ühel päeval ise käima hakata.

Kuna ma erinesin teistest, kogesin väga palju koolikiusamist. Imelik mõelda, aga praegu sel teemal artikleid lugedes tundub, et minu ajal polnud kiusamine nii hull kui praegu… Tajusin, et lapsed võivad olla kurjad. Kolmandas klassis öeldi mulle, et näe, haige väärakas tuli kooli! Ma ei tahtnud klassi minna ega ees istuda, kuna siis kõik näevad mind. Siis aga leppisin, et okei, mind vaadataksegi, sest olen teistmoodi. Siiamaani vaadatakse. Nüüdseks olen mõistnud, et teiste arvamus ei loe. Kõige tähtsam on, et olen elus ja saan oma elu kaudu midagi ägedat korda saata. Kui minu lugu ja see, kes ma inimesena olen, suudab kasvõi ühe inimese naeratama panna ja muuta tema ellusuhtumist, kannab minu elu õiget eesmärki.

Ükskõik milline sa ka poleks, kellegi hambus oled niikuinii… Jah, selles olukorras olen sunnitud mõistma neid, kes mind ei mõista.

Mõnikord mõtisklen, et miks olen pidanud nii paljust läbi tulema. Käisin kaheksandas klassis, oli novembrikuu, sõitsime kooli. Tee oli libe. Mäletan, et sõitsime rahulikult, kui isa ütles äkki valjusti, et hoidke nüüd kõvasti kinni. Autos olid peale isa veel minu noorem õde ja vend. Õnneks olime suures džiibis. Auto kaotas juhitavuse, tegi teel piruette, rullus üle katuse ja maandusime otsapidi kõrvalolevas tiigis. Kõige suurem õnnistus oli, et vastu ei tulnud ühtegi teist autot. Kui auto oli peatunud, olin kindel, et jäin ainsana ellu — autos valitses vaikus. Puhusin enda käe peale ja tundsin, et vau, ma olen elus! Hüüdsin teistele: “Kas veel keegi elab?” Kartsin. Mu vend vastas. Õnneks hakkas ka õde liigutama. Isa oli tardunud. Olime kõik šokis — kas meil polegi enam isa? Raputasime teda ja lõpuks ta ärkas. Vesi tuli autosse, autouksed lukustusid, mu jalad jäid esiistme alla kinni. Olin lennanud peaga vastu küljeklaasi ja tagantjärele tean, et mul oli elu kõige hullem peavalu. Inimesed tulid appi ja kuidagi saadi ka uksed lahti. Viimaks saadi ka mind kätte.

Olen terve elu olnud kristlane. Usk Jeesusesse Kristusesse on mind palju aidanud. Ka esmapilgul lahendamatud olukorrad on minu jaoks võimalused. Meil kõigil on omad katsumused… Usun, et kui proovin neid enda kasuks pöörata, siis on võimalus neist võitjana välja tulla. Julgen öelda, et need katsumused on teinud minust sellise inimese, kes ma praegu olen.

Kuulen tihti endaealistelt noortelt, kui mõttetu kõik on. Mõtlen, et tegelikult on neil kõik olemas! Tänapäeval on kõigil võimalus teha, mida hing ihkab, võta jalad kõhu alt välja ja naudi elu, mitte ära mõtle endale probleeme juurde. Aga saan aru, et kõik oleneb inimtüübist ja ellusuhtumisest. Mina tahan oma elu kasutada, võtta sellest kõik, mis võtta annab. Elu on võimalus, millega saab igaüks luua midagi ilusat, rikastades oma olemasolu ja headusega kõike seda head, mis meile on antud.

“Arvan, et naiste iluideaalid on kujunenud meeste pilgu järgi.”

Cassandra Laamann (17), õpilane

Cassandra. KLEIT Lilli Jahilo, PEAEHE Mariliis Niine, KINDAD Karnaluks, JALATSID H&M

Olen 189 cm pikk. Olin juba lasteaias kõige pikem ja kasv peatus paar aastat tagasi. On tüütu, et iga kord, kui ma kellegagi tutvun, siis kommenteeritakse mu pikkust: “Oi, sa oled nii pikk! Vau, sa oled ikka tõesti pikk!” Kui ma pole kedagi tükk aega näinud, siis küsitakse: “Oot, kas sa oled veel kasvanud?” See tekitab veidrat tunnet — kas minu puhul üldse midagi muud ka märgatakse?! Mul endal ei ole küll kunagi pähe tulnud lühikesele inimesele öelda, et oi, sa oled nii lühike… Sellise märkuse peale võidakse solvuda, aga minu pikkust võib küll kommenteerida?

Kui vaatan peeglisse, siis näen sealt tavaliselt väga unist ennast. Karantiini­ajal on mu enesekindlus palju kasvanud ja tegelikult mulle meeldib väga see inimene, keda peeglist näen. Võib-olla seetõttu, et ma ei ole pidevalt oma­vanustega koos? Jah, ma olen kena ja võib-olla mitte iluideaal, aga olen endaga rahul. Varem nägin sealt peamiselt enda pikkust ja kõhnust. Minult küsiti pidevalt, kas ma üldse söön midagi. Mu emalt on korduvalt päritud, kas ta ikka toidab oma last. Okei, kui vanaemad seda küsivad, siis annan andeks. Aga mu eakaaslased… Jällegi, miks peame kogu aeg kommenteerima teise inimese välimust? Ma ei küsi ju vastu, et miks sa ise nii paks oled? Ma ei küsiks nii mitte kunagi mitte kelleltki. Põhikoolis kutsuti mind mõnikord anorektikuks ja buliimikuks. Muidugi ei öeldud mulle seda näkku, aga arvati, et olen seda.

Mu isa on kunstnik ja olen kasvanud kunsti keskel — maalid, värvilõhnad… Õpin 32. keskkoolis multimeediasuuna 11. klassis ja seal tunnen end väga mugavalt. Mulle meeldivad animatsioonitunnid ja filmiõpetus. Filmikunstnikuks saada oleks väga lahe!

Mul oli sündides kehaline deformatsioon, mille tõttu minu rindkeres oli väike lohk. Veidi on siiani. Mu südamel ja kopsudel polnud piisavalt ruumi, mistõttu polnud mul nooremana eriti võhma ja ma pole üldse spordiinimene. Käisin seetõttu kolme aasta eest operat­sioonil, mille käigus pandi mulle ülakehasse vardad, mis lükkasid roided ettepoole. Kui ütlesin mõnele klassi­kaaslasele, et käisin haiglas, siis nende esimene mõte oli, et küllap näljutasin end peaaegu surnuks ja vajasin seetõttu haigla­ravi. Taastusin pikalt, aga mu keha muutus sirgemaks ja sain tublisti enesekindlust juurde.

Iluideaalina tajun praegu pikka naist, aga mitte pikemat kui keskmine mees. Ta on ebarealistlik: sale, aga kurvikas, rinnakas, pikkade juustega. Ta kannab meiki, aga mitte liiga palju; riided peavad olema naiselikud, aga ta ei tohi välja näha nagu prostituut. Kõik peab olema kusagil keskel. Nahk peab olema puhas, aga mul on akne… Olen ju 17! Peidan seda kogu aeg. Sa ei näe seda sotsiaal­meedias… kõik on ära blurritud.

Mul oli kunagi poisipea. Olin pikk, kõhn, lühikeste juustega ja mind peeti väga tihti poisiks. Seda öeldi väga möödaminnes, aga muidugi jäi see kriipima.

Kaheksandas klassis mõtlesin, et kuna pikkus on minu jaoks veidi nagu eba­kindlus, võiksin selle enda kasuks pöörata. Saatsin peamistesse Eesti modelliagentuuridesse oma pildid. Mulle vastati kõikjalt, et vabandust, aga sa oled meie jaoks liiga pikk. Okei… Olin natuke kurb. Mind on ka tänaval skauditud, kuid siis, kui mu pikkus sentimeetrites jutuks tuleb, on alati ära öeldud. Siiani küsitakse, et kuhu agentuuri ma kuulun… Aga lihtsalt ei saa kuhugi kuuluda, sest pikkust on 10 sentimeetrit üle.

Mul ei ole ühtegi paari pikki pükse, mis on päriselt pikad. Selliseid paare ei eksisteeri, kõik on kukekad! Olen selle juba “enda asjaks” muutnud — käin alati kukekate ja pikkade sokkidega. Varrukad on teine teema. Kuna olen kõhn, siis muude riietega ei ole probleemi. Mõnikord olen poes vaadanud asju, mis on väga väikesed… Olen mõelnud, et kellele need selga lähevad? Lastele?

“Tõesti, sa ei ela ainult selle nimel, et dieeti pidada ja makse maksta!”

Maria Rozbaum (39), ajakirjanik ja juutuuber

Maria. KLEIT Lilli Jahilo, KÕRVARÕNGAD Iris Janvier, KANGAD Kangadžungel

See, keda peeglist näen, oleneb päevast. See ei ole välimuses kinni, vaid selles, mis peas toimub.

Ma ei ole olnud alati ülekaaluline, aga oma peas olen varasest east saati olnud paks laps. Teismeeas olid mul suured kompleksid. Kaal on mul kõikunud 30 kilo võrra (seoses rasedustega, kui kõik ütlesid, et nüüd pead sööma kahe eest), aga mu enesetunne pole kunagi kaalunumbrist sõltunud. Olen ilmselt kõik maailma dieedid ära proovinud ja mulle meeldis dieete pidada — see oli nagu hobi! Iga kord alustades olin põnevil. Pool kaotatud kaalust tiksus aga alati tagasi.

Mul on diagnoositud sclerosis multiplex. Kui olin 20aastane, õppisin uuesti käima ja rääkima. Ma ei saa enam vähese tasakaalu tõttu jalgrattaga sõita ega rull­uisutada, kuid olen õppinud sellega elama.

22aastaselt võtsin toonase populaarse toidulisandi abil kolme kuuga alla üle 20 kilo­grammi. Hommiku- ja õhtusöögid asendasin kokteilidega, lõunaks sõin kaks kuud järjest keedukartulit ja kana. Lisaks kolm korda päevas peotäis erinevaid “tervislikke tablette”, et keha kõik vitamiinid kätte saaks.

Olen mõistnud, et võtmetähtsusega on ümbritseda end õigete inimestega. Kuidas suhtub sinusse ja su kehasse elukaaslane? Ühe varasema elukaaslasega olime näiteks mõle­mad viis aastat järjest koos dieedil. Praegune abikaasa, kellega oleme olnud kümme aastat koos, pole mu kehakaalu kohta ainsatki märkust teinud. Hommikutel, kui ma ise endale ei meeldi, kinnitab tema, kuidas tal vedanud on… Ta ütleb justkui möödaminnes asju, mis panevad ka mind end hästi tundma.

Sõpruskonnast oleneb samuti palju — enne abiellumist ja laste saamist oli mul üks sõbranna, kellega käis pidevalt teineteise võrdlemine ja kaalulangetuses võistlemine. Tagantjärele mõtlen, et meil polnudki vist teisi ühendavaid teemasid, sest tõesti, muust kui kaalust me ei rääkinudki.

Paar aastat tagasi soovitas üks sõber hakata jälgima Youtube’ist naisi, kes räägivad kehateemadel. Ta tahtis mu reaalsusesse tagasi tuua — dieedid ja raha pole ainsad, mille nimel hommikul ärgata. Olen vaadanud palju väga erinevaid kitsa valdkonna juutuubereid, kes on puuetega inimesed, toitumishäiretest taastujad, üleni tätoveeritud või needistatud… Palju rohkem kui see, kuidas keegi välja näeb, huvitab mind, mis on inimeste lood seal taga.

Varem olin harjunud mentaliteediga, et homsest hakkan korralikuks. Viimse päeva tunne — söön täna kommipaki tühjaks, sest homme enam ei saa. Esmaspäevast algab dieet, uus elu.

Minu jaoks ei ole enam häid ja halbu toite. Ma ei võta enam täna viimast, et homme uuesti alustada. Olen vabanenud vaheldumisi käinud räigetest söömishoogudest ja seejärel nälgimisest, et patte tasa teha. Kui tahan, siis söön. Ma ei piira end üldse — see on intuitiivne toitumine. Keha tuleb õpetada. Olen uurinud, mida mu keha siis vajab, ja üllatuslikult avastasin, et tarvilik toidukogus on palju väiksem, kui oleksin osanud arvata. Praegu ma ei võta juurde ega ka kaota kaalu.

Suhe spordiga on üldiselt kehv. Olen halb enda sundija ja endale ei ütleja. Aga kui teen trenni, siis peab see mulle väga meel­dima — olen käinud jõusaalis, ringt­reeningus, bodypump’is. Sel kevadel olen isegi jooksmas käinud — ise ka imestan! Kooliajal oli kehaline viis, osalesin pidevalt igasugustel võistlustel. Hiljem pidudel käies tantsisin aga ööd läbi ja omamoodi sport oli ju seegi.

Kas loetud artikkel vastas Teie ootustele?
Ei ole üldse rahul Olen väga rahul