Hiljutises intervjuus naisteajakirjaga Glamour avaldas Emma, et ilu tähendab tema jaoks tunda end iseenda kehas hästi. Seetõttu ei kartnud ta ka ajakirja jaoks tehtud fotodel oma kaenlaalustes kasvavaid karvu näidata. “See, kuidas ma end maailmale esitlen, mida oma meigi, kehakarvade, juuste või muuga teen, dikteerib alati see, mida mina tahan ja mitte miski väline,” lisas ta. See ei tohiks olla ebatavaline, aga maailmas, kus naistele pidevalt öeldakse, kuidas ja mida nad tegema peaksid, kõlab see radikaalsena.

Tegemist ei ole vestlusega, mida peetakse maailmas esmakordselt. Debatt kehakarvade üle — kas neid eemaldada või mitte — ulatub lausa kiviaega. Koopainimesedki raseerisid oma kehakarvu, et vastane neist lahingu ajal kinni ei saaks haarata ja Vana-Egiptuse aja inimesed leiutasid suhkruga karvade eemaldamise, mida kasutatakse tänapäevani. Kehakarvu peeti räpaseks ja kohatuks ning seostati teenijate ja orjadega. Tuhandeid aastaid aastaid hiljem on teema jätkuvalt tabu, eriti naiste jaoks. Veider, või mis?

Edasi lugemiseks: