Pikka aega oli sinu parimaks sõbraks, innustajaks ja lohutajaks toit. Milles see väljendus?

Minu jaoks oli toidust saanud pikema aja jooksul liitlane. Mistahes ebameeldiva olukorra puhul sõin, ja muidugi midagi head. Polnud vahet, kas probleem oli suur või väike — toit oli alati käepärane tule­kustuti, meelelahutaja, valu­vaigisti, lohutaja.

Tundsin, et ükskõik mis minuga juhtub, alati saab selle puhul süüa. Loomulikult võis toiduga ka tähistada ehk toit oli minu jaoks ka meeldivate olukordade võimendaja — positiivsuse looja.

Kuidas Aigi mõistis, et emotsionaalsest söömisest on kujunenud probleem ja astus esimesed sammud vabanemise poole? Millised takistused selle protsessi ajal tekkisid ja kuidas neistki on võimalik vabaneda? Loe edasi ja saad teada. Muuseas räägime ka sellest, kuidas üldse stressisöömist ära tunda ja mis teha siis, kui probleem on nii sul kui su kallimal ehk esinevad n-ö suhtekilod.

Jaga
Kommentaarid