Rasked töötunnid PERHi intensiivraviosakonnas: noor inimene, kellega olime alles rääkinud. Kaebusi polnud… ja järsku kliiniline surm

false

Intensiivraviosakonnas tunnetatakse elu ja surma iseäranis teravalt — sealt suunatakse patsiendid kas tavapalatisse edasisele ravile või… nad lahkuvad elust. Kuidas peavad vastu need, kes on sadadele COVIDi-patsientidele keerulistel teekondadel toeks? Mida tunnevad nad siis, kui nende abist inimese paranemiseks ei piisa?

Nad mõlemad tahtsid juba lapse­na arstiks saada.

Põhja-Eesti regionaalhaigla lastekirurgia arst-resident Laura Zirel (27), kes jõuab intervjuule otse 12tunnisest öövalvest, kasvas meedikute peres. Tema ema on õde, isa kirurg uroloogia­osakonnas. “Mul ei olnudki muud võimalust, sest elasin selles maailmas. Lapsena olid minu mänguasjadeks sideme­rullid ja kuuldetorud…” Just isa kõrval tegi Laura oma esimesed operatsioonid.

Tulevikus lastekirurgiale keskenduda sooviv naine läbib praegu residentuuri Põhja-Eesti regionaalhaigla kirurgiaosakondades, kuid kuna need on nüüd osaliselt suletud, kuulub tema ajast suur osa koroonahaigetele. Lisaks töötab ta Läänemaa haigla erakorralise meditsiini osakonnas valvearstina.

Praegu on Laural käsil viiest residentuuriaastast teine. Seda kogemust, mis ta on viimase aastaga eesliinil saanud, ei oleks osanud uneski näha.