Eestis elav ukrainlanna on üle 50 lapse hooldusema: läksin linnavalitsusse ja ütlesin, et olen ukrainlane. Öeldi, et rahvus ei loe

Ukrainast pärit Maria on viimase 20 aasta jooksul üle poolesaja lapse lühemaks või pikemaks ajaks enda hoole alla võtnud. Ka nüüd 70-aastasena on tema hooldusperes neli last. “Kui mina lapsi enda hoole alla ei võta, siis kes veel?” põhjendas Maria.

Ukrainas sündinud Maria tuli 1975. aastal Eestisse, toona otsiti siia töölisi. Ukrainas oli ehitusmaterjal kallis, Eestis oluliselt odavam ja töötajatele lubati materjali, et soovijad saaksid endale kodud rajada. Marial polnud Eestisse kolides plaan nii paljudele lastele emaks hakata, siia tulles oli ta päris noor ema. “Abiellusin siin Eesti mehega ja saime veel lapsi. Kaasa käis pärast 1988. aasta Armeenia maavärinat välja mõtte, et aitaks ja võtaks mõne lapse hooldusperre, aga siis nõuti kas pedagoogilist või meditsiinilist tausta, meil polnud kumbagi,” meenutas Maria. Tema mees suri noorelt, ometi hakkas abikaasa pakutud idee idanema.

2000. aastal vaatas Maria “Jõulutunnelit” ning mõtles, et võiks ise ka lastele hoolduskodu pakkuda. “Läksin linnavalitsusse ja ütlesin, et olen ukrainlane. Siis ma ei rääkinud veel eesti keelt nii hästi. Öeldi, et rahvus ei loe ja jaanuaris käisin koolitustel. Veebruaris pärast sõbrapäeva sain esimese lapse enda hoole alla,” kirjeldas Maria.