Pagarikojas töötavaid naisi oli kolm. Kaks neist saledamapoolsed ja tumedate juustega, leti taga meelalt volüümikas blond, põll ees. Pehme ja soojalt kutsuva naise iga oli raske määrata, minust oli ta ilmselt vanem. Naine tõenäoliselt imestas, miks see kummaline, samas tuttav kohalik mees teda piidleb, ent ühtegi pirukat ei osta. Meie pilgud kohtusid, lehvitasin, ja juba olingi väljas.

Hiljem uuris sõber: “Niisiis, nägid sa teda?” “Blondi pagarit? Ta oli kaunis.” “Mida?” oli sõber üllatunud.