Seda, et tegemist pole kummalise harju­muse, vaid haigu­sega, mõistis Kaire teismeeas. “Esialgu panin endale diagnoosi ise, kui sattusin 16- või 17aastasena juhuslikult lugema artiklit trihhotillo­maaniast. Tundsin end selles kirjutises sada protsenti ära. Seejärel asusin haiguse kohta põhjalikku uurimistööd tegema ja jõudsin ka internetikommuunini, kus on üle 10 000 trihhotillo­maania all kannatava inimese. Tundsin esmakordselt, et ma pole selle deemonliku haigu­sega üksi. Hiljem on diagnoosi kinnitanud ka kaks psüh­hiaatrit,” meenutab ta.

Kaire hakkas oma juukseid katkuma lapsepõlves ja seda, et tüdruk ei suuda käsi juustest eemal hoida, märkasid ka vanemad ja vanavanemad. Keegi neist ei osanud arvata, et tegemist võiks olla psüühilise probleemiga — seetõttu ei osatud ka lapsele abi pakkuda. “Nad märkasid seda väga varakult, kuid nende suhtu­mine oli häbistav ja ala­vääristav. Ilmselt nad mõtlesid, et see on mingi veider komme, ega saanud aru, et mul on selle üle äärmiselt vähe kontrolli…”

Mõnest minutist mitme tunnini

Seda enam on Kaire õnnelik, et tema abikaasa suhtumine on vastupidine lapsepõlves kogetule. Mees teab täpselt, kuidas probleemile läheneda. 

Muuseas saab loost teada ka, millega täpsemalt on tegemist ja millised jooned haigusele viitavad. Naiste kogemuste põhjal saab ka soovitusi, kuidas selle häirega elada.