“Kui oleksime abikaasaga aastaid varem kohtunud, ei osanuks ma tema plusse näha,” tõdeb Lõuna-Eestis rahulikku pereelu nautiv Jaanika. Vara­sematele liiva jooksnud suhetele on ta lausa tänulik, aitas ju iga uus kogemus noorel naisel tegelikele soovidele lähemale jõuda. Tulevase abikaasaga julges Jaanika juba teisel kohtingul võtta teemaks selle, mida nad mõlemad tõsiselt suhtelt ootavad. “Enam ma ei kartnud avameelsust. Olin õppinud, et sobimatuse korral ei maksa head nägu teha ja maske kanda ning õige kaaslase leidmiseks tuleb lihtsalt olla see, kes oled. Kui suhtes on midagi, mis kohe üldse ei sobi, pole mõtet enesele valetada, et see kuhugi kaob.” Oma tormilisi kahekümnendaid kujundanud suhete tõttu pole Jaanika meestes sugugi pettunud — seitset luhtunud suhet peab naine väärtuslikeks õppetundideks.

See esimene

“Teismelisena uskusin, et minu elus on tulevikus vaid üks mees ja temaga olen koos elu lõpuni. Noormehega, kelles enda printsi nägin, kohtusin, kui olin 16. Ta oli minust aasta jagu vanem ja olime teineteisele esimesed igas mõttes,” kirjel­dab Jaanika kooliaegset, pisut Koidu ja Hämariku lugu meenutavat suhet. Noored elasid eri linnades ning koos oldi põhiliselt vaheaegadel ja suvel. “Ta oli väga tore, ehkki pisut armukade ja ebakindel, arvates, et oleks rohkem trenni tehes mehelikum. Minu meelest polnud tema kogukus küll mingi prob­leem.” Jaanika noorpõlve­armastus ütles pisut rohkem kui aasta pärast, et eri linnades elamine ja harva kohtumine talle ikka ei sobi. “Tema soov lahku minna oli minu jaoks ülimalt raske, sest tollal uskusin, et mina olengi see, kes koos esimese armas­tatuga loojangusse põrutab.”