Ta ütlebki smilers, hääles soome lonkiv kulgemine, välimuses vahe­merelik päevitus ühinemas briti vana kooli rokkari visuaaliaga. Vaid mõned sõrmused on sõrmedest puudu. Hommik oli “spordi­line”, Hendrik käis mängimas padelit, mis tema selgituse kohaselt on “tenniselaadne toode klaasist kapis”. Ent päikeseprillid ei jää silmi varjama ja üle vestluse laotub rahumeelne, soe, humoorikas vaib.

Aasta tagasi eelmisel suvel oli Hendrikul vaba jaanipäev. Ta ei osanud midagi teha. Imelik oli. “Tavaliselt oled ju tööl ja sõbrad ei ole sinuga arves­tanud, ennast külla ei oska kutsuda, võib-olla kontvõõraks kuhugi oleks saanud. Aga ilus ilm oli, üks kordki elus ei sadanud lund, sõitsin rattaga ringi, vahepeal tegin peatuse, tellisin restoranis šašlõki ja jõin õlut. Ma tõesti ei mäleta, millal mul viimane vaba jaanipäev oli, vist keskkoolis? Aga rohkem pole vaja,” nendib ta.

Ehk polegi, elu on ju täiega käima läinud?

Lahe on mõelda, et uuesti kõik hakkabki juhtuma. Ütlen ausalt, kui need kalendrisse märgitud bändiasjad toimuvad, siis septembri lõpus nõuan kahe käega, et pange kõik uuesti kinni! Nali naljaks, ma ei julge kindel olla milleski. Loodan, et läheb hästi, aga manitsen ennast ja sõpru olema valvas. Kui räägime koroonast, siis toidupoed ja apteegid olid lahti, mida veel vaja? Kõike saab ju netist tellida. Mis vingumine ja kisa see oli, et isikuvabadusi piiratakse? Ole mees ja kanna­ta ära. Praegu oleme rõõmsad, aga alati ei suuda. Eks vahepeal tõmbab vaiba alt ära.