Lein ei ole mulle võõras


29 eluaasta jooksul olen käinud rohkematel matustel kui keskmine minuvanune ja see pole asi, millega uhkustada. Esimene matus, kuhu vane­mad mind kaasa võtsid, oli mu isa­poolse vanaema ära­saatmine. Olin kuuene, aga mäletan selgelt valu, mida mu isa tundis oma kõigest 50ndates emaga hüvasti jättes. Vanaemale järgnesid mitmed lähedased.

Miski pole võrreldav valuga, mida tundsin, kui 43aastaselt lahkus siit ilmast mu isa. Olin kahekümnendate alguses. Kuna tema röövis tasapisi käärsooles arenev kasvaja, ei olnud mind tabanud valu üllatav. Nagu kirjutab Albert Camus raamatus “Katk”: “See oli seesama valu, mis oli kest­nud juba palju kuid ja palju päevi.”

Uus valus reaalsus jõudis mulle kohale rängalt.

Jaga
Kommentaarid