Justin Petrone: Eestis elavate naiste puhul on pisut melanhoolne pilk tavaline

Ühel päeval teatas minu kunstnikust sõber, et nägi kohalikus pagarikojas maailma kõige kaunimat naist. Ta siiski ei kasutanud sõna “kaunis”, ütles hoopis, et naine oli kuum. “Sa lihtsalt pead teda nägema,” rõhutas sõber. Lubasin, et lähen naist vaatama. “Ja anna mulle teada, mida sa temast arvad,” nõudis tema.

Pagarikojas töötavaid naisi oli kolm. Kaks neist saledamapoolsed ja tumedate juustega, leti taga meelalt volüümikas blond, põll ees. Pehme ja soojalt kutsuva naise iga oli raske määrata, minust oli ta ilmselt vanem. Naine tõenäoliselt imestas, miks see kummaline, samas tuttav kohalik mees teda piidleb, ent ühtegi pirukat ei osta. Meie pilgud kohtusid, lehvitasin, ja juba olingi väljas.

Hiljem uuris sõber: “Niisiis, nägid sa teda?” “Blondi pagarit? Ta oli kaunis.” “Mida?” oli sõber üllatunud.