Minevik mõjutab

Kui rääkida hirmudest, mille on loonud meie mõtted, siis Kaljuste sõnul väga tihti pole need põhjendatud. Nad baseeruvad meie mineviku kogemustel. Samas on olemas reaalsed ohtlikud olukorrad, kus ohutunne päästab meie elu ja tervise. Tänases maailmas aga oleme pidevas vähem või rohkem teadvustatud hirmus, sest oleme kaotanud kontakti oma algse olemusega. Kontakti puudumine sellega, kes me oleme, teeb meid haavatavaks ümbritseva keskkonna ja meedia poolt tulevate sisendite suhtes.

Kui me ei tea, kes me oleme, siis püüame olla kellegi moodi, saavutada ja teha asju, mida peame edu ja õnne määrajateks. Sest kusagil keegi on meile nii öelnud. Sügaval sees aga närib hirm, et me ei sobitu. Meid on kasvatatud olema kuulekad ja vastama ootustele, paraku aga väga tihti iseenda unikaalsuse kaotamise hinnaga. Kui ma olen enda tegeliku algse olemusega kaotanud kontakti, siis ma otsin seda "õiget olemise viisi" välisest maailmast ja alateadlikult kardan, et äkki ma ei saa selle kuvandi loomisega piisavalt hästi hakkama. See aga on pideva näriva ebapiisavuse tunde allikas. Kui meie identiteet toetub valdavalt sellele, kuidas välismaailm meid nägema peaks, siis me elamegi pidevas hirmu seisundis. Ühel hetkel tunneme end aga tühjana, pinges, koormatuna ja ei jaksa lihtsalt enam püüelda.

Tegelikult on Kaljuste sõnul selline kriis väga hea. Sest siin tekivad meis äratavad küsimused. Meis tekib küsimus, et mis on selle kõige mõte? Kes ma olen? Miks ma olen? Ja mida kuradit ma siin üldse teen? Nendele küsimustele vastuste otsimine endas viib meid lõpuks sellest ringist välja.

Hirm on kaitsereaktsioon

Kaljuste toob näiteks, et kui usud mingit hirmutavat mõtet, püüad automaatselt seda vältida. Selline meie meel on. Vältimine on vastutusest kõrvale hiilimine. Samas, kui põgenemine on automaatne ehk alateadlik, siis ei saa me tihti arugi, et põgeneme ja seega justkui puudub üldse valiku võimalus.

Vahel on hirm valu kogemise ees nii kõikehõlmav, et me blokeerime endas võimaluse näha, et on olemas ka teine tee.

Vastutuse võtmine võib olla vabalt inimese kõige suurem hirm. Igal juhul tee välja eeldab teatavat julgust otsa vaadata sellele, mis see tegelikult on, mille eest kogu selle

aja jooksnud olen. “Mulle näib, et enamasti jõuame sellesse punkti siis, kui eluenergia hakkab drastiliselt kahanema pidevas stressis olemisest. Meil pole enam jõudu põgeneda. Kui nüüd ka ei julge avada oma hirmude laegast, siis hakkame otsima abi. Halvimal juhul alkoholist, mõnuainetest, parimal juhul teraapiast, mis aitab meil oma hirmudega tegeleda,” räägib Kaljuste.

Hirmudest ei ole vaja lahti saada

Kaljuste rõhutab, et hirm tuleb ja läheb. Seda võib vaadelda ka, kui keha keemilist reaktsiooni. Või kes ütleb, et see on hirm, mida hetkel koged? Kui sa ei pane sellele aistingule enda kehas silti külge, siis võid seda kogeda ka kui intensiivne energia või hoopis suur erutuse tunne.

“Luba kõikidel energiatel oma kehas toimetada, on see siis hirm, viha, kurbus, rõõm, armastus või julgus. Võta neid kui ookeani laineid, mis tulevad ja lähevad. Jää lihtsalt kohale ja märka, kes on see, kes neid laineid kogeb?” soovitab ta.

Kaljuste räägib, et hirmudest pole vaja lahti saada, neid tasub hoopis tundma õppida. Sedasi avastame, et hirmul on küll suured silmad, aga ta pole üldse ohtlik.

“Saa teadlikuks, mis sind tagasi hoiab ja kas need on üldse reaalsed asjad või puhtalt meele lõksud. Me kardame kõige enam olla suurepärased omal alal, kuigi me unistame sellest. Aga julgust jääb väheks. Sest see on tundmatus ja tundmatus hirmutab. Selles võib olla läbikukkumist. Eemale lükkamist. Haiget saamist. See eeldab meilt pidevalt vastutuse võtmist. Aga suurema tõenäosusega on see teekond siiski ka täidetud rõõmu, põnevuse ja elujõuga. Seega parim viis enesedistsipliini tugevdada on märgata kohe, kui vaiksed sabotöörid pead tõstavad. Pane need kohe luubi alla ja sa märkad, et enamasti pole neil mingit alust,” räägib Irene Kaljuste.

Sammud, kuidas hirme leevendada

  • Märka, kus oma kehas sa hirmu koged, kui see ärevuse, pinge või ebamugavustundena ilmneb.
  • Teadvusta, et see on hirm.
  • Ütle see välja iseendale või teisele. Luba endale haavatavust.
  • Keera vint üle ja küsi endalt: mis on kõige hirmutavam asi, mis saab juhtuda? Küsi seda iga pinnale kerkinud vastuse puhul uuesti, kuniks pole enam midagi, mis saaks veel hirmsam olla.
  • Mis siis järele jääb? See ongi kogu tõde selle kohta, mis reaalselt meie hirmu taga on. Seal pole mitte midagi. Siin me taipame, et meie hirm on illusioon. Ja see võib päris vabastav ja naljakas taipamine olla