Sombune keskpäev suvises Tartus. Silm haarab ühe sotsiaal­maja ees Karinit kohe – ratastoolis naise õlgadel on pehme valge sall, seljas lilleline suvekleit. Hommikul käis ta juures juuksur, et soeng pildis­tamiseks korda sättida. Ta küüned on perfektselt mani­küüritud, ehted hoolega kleidiga sobitatud. Tema isiklik abistaja elab samas majas, kuid on intervjuu ajaks Karini omapäi jätnud. Karin tunneb mind tere peale kohe ära, kuigi näeb ainult parema silmaga ja sedagi napi kümne protsendi jagu. Vasakut silma ei õnnes­tunud päästa, kuid sellest, et tal on klaassilm, teised aru ei saagi. “Oota, ma panen silma otse,” ütleb ta enne pildistamist nagu möödaminnes. Terava huumorimeeleta ei kujuta Karin oma elu ette. Selle järgi tunnevad teda ka sõbrad.