Olen seda lugu endas kandnud üle 2 aasta ja usun, et selle kirja panemine aitab eelkõige mul endal olnule veelkord pilku heites ja sõnade abil sügavamalt sellest kinni võttes see lõpuks endas lahustada ja lahti lasta.

Loomulikult kaasneb selle seikluse ilmavalguse ette toomisega ka võimalus näida naiivsena, rumalanagi. Siiski usun, et selleks see elumäng meie ette laotunud ju ongi, et vastu võtta just need rollid, mis mingis ajahetkes kõnetavad ja mille läbimängimise kaudu tunneme, et oleme taaskord pika sammu iseendale lähemale astunud.

Vaid millestki tugevasti kinni võttes ja seda kogu ilus ja valus omaks võttes on võimalik lahtilaskmine. Ja kui see lugu lugejas kasvõi mingil tasandil äratundmist tekitab, või veel parem, suunab elumängudes mõned valikud tegemata jätma, on see refleksioon juba oma eesmärgi täitnud.

Vaaraode elulood

See juhtus 2019. aasta aprilli algul, kui olin reisiesindajana tööl Sharm el Sheikhis. Ühel päeval saabus kauaoodatud uudis, et on avatud otselend Luxorisse - kord nädalas, kolmapäeviti. “Polegi selle jaoks vaja Hurghadasse tööle minna, et saada võimalust Luxorit külastada!” mõtlesin rõõmsalt. Planeerisin oma töö ja leppisin kolleegidega kokku, nii et sain kolmapäeva vabaks ja nii maagilisena näiva lennu ette võtta.