INTERVJUU | Disainer Helene Vetik sallivusest: ei tohi karta konfrontatsiooni, kus keegi ütleb, kuidas ta vihkab mustanahalisi või geisid

Terava stiilitaju ja rakettkiire nutiga disainer Helene Vetik (36) näitab end sel pärastlõunal võlurlausujana. Saaks ta muuta üht asja maailmas, keelustaks ta karusloomafarmid, ütleb ta. Päev hiljem see otsus riigikogus tehaksegi. Ent Helene pole pelgalt kõneleja. Ta on tegudeinimene.

Teismelisena ootas Helene, et võlukass annaks talle supervõimed ja ta saaks päästa maailma. Kass aga ei tulnud. Helene asutas punkbändi, laulis kirikukooris, õppis ära html- ja php-progemise, müüs oma illustratsioone, töötas telefonifirmas müügimeistrina, ja tegi veel igasugu asju. Multitegutses! Ülikoolis käskis juhendaja Helenel kirja panna seitse kõige pöörasemat ideed – ja hakata nende elluviimisega kohe otsast pihta. Ning Helene taipas, et keegi ei tee neid unelmate projekte tema eest. Ainult tema ise.

Helene, 24aastasena pidasid Tedx Tallinnal kõne „Elu kui multiinstrumentalismi projekt”, kus rääkisid tolle kassiloo. Mida ütled inimesele, kel pealehakkamise julgusest puudu tuleb?

Mul puudub aukartus millegagi tegelema hakkamise ees. Ainus nipp on võimalikult käppelt algust teha ja mitte üle mõelda. Kui mulle tundub, et tahan krõnksajulladega voodipesu, siis istun maha, joonistan valmis ja saadan trükki.

Sa oled mõttekaaslastega loonud agentuuri Hmmm Creative Studio ning töötad praegugi, varsti aastaseks saavate kaksikute emana. Kuidas sa jaksad?

Alguses jõudsin väga hästi, nüüd nad üritavad kõndida ja on läinud – mitte raskeks, sest on lõbus, aga füüsiliselt võimatuks neid järelevalveta jätta ja istuda arvutisse, sest tahan neid arendada ja olla juures. Aga hiljuti joonistasin oma lõbuks pantri, laadisin instasse ja üks kohalik tootja oli valmis sellest pleedi tegema, mis jäi kahjuks soiku. Pantri ostis üks välismaa follower endale tätoveeringukavandiks. Kõik ei kuku välja nagu plaanitud, aga joonistamise-kritseldamise aega leian alati.

Mis sul praegu käsil on?