Olen 37. Peaksin elama oma elu esimest poolt ja nautima naiselike õnneaastate tippu. Olen olnud oma mehega koos mituteist aastat, meil on lapsed. Vanusega on kasvanud nii kogemus töös ja suhetes kui ka julgus ja enesekindlus. Tänu töö­ rügamisele jääb ka raha rohkem kätte, mis võimal­dab sagedamini enda peale mõelda — riided, ilu­salong, kohvikuskäigud, mõni city break. Ei midagi erilist, aga kõik peaks ju olema korras.

Aga ei ole. See on nagu klišee naisteromaanist, nii levinud, nii etteaimatav — ma ei ole oma eluga rahul. Kerge oleks öelda, et kui ei ole rahul, siis muuda seda. Probleemidega, mida saab ise lahendada, on lihtsam. Minu probleem on aga kellegi teise prob­leemi jätk. Minu abikaasa on nimelt suutmatu. Ja seda mina muuta ei saa.