Olles ca 10 minutit kõndinud, jõudsime mitte enam kalda ääres, vaid sisekvartalis asuva tavalise elumajani, kus 3ndal korrusel asuski lubatud korter. “Kuna Egiptuses on abielu-välised seksuaalsuhted seadusega keelatud ja karistatavad ning ma olen väga usklik, siis kahjuks me seksida ei saa,” leevendas Ahmed kõik võimalikud pinged juba eos. “Aga kui sa siia tagasi tuled ja ma tean, et sa kindlasti tuled, siis me saame sõlmida Orfi abielu ning veeta pikemalt ja ilma hirmuta aega koos,” selgitas mees mulle Egiptuse eluolu ja seaduseid, mille järgi Orfi leping on notariaalselt vormistatud paber, mis võimaldab mitte-abielus olevatel islami riikide kodanikel vastassoost isikuga korterit üürida.

Ei, me ei seksinud, kuid...

Tol kaunil aprillipäeval aga jäi Ahmedi sõber elutuppa ootama ja meie siirdusime magamistuppa. Ühel hetkel tundus mulle, et kogu Ahmedi spirituaalne fluidum ja romantika, temast kiirgav ürgne kontakt millegi müstilisega, mis ju oligi see, mis mind tema poole tõmbas, oli äkki kuhugi kadunud ja järgi oli jäänud vaid kiimane nooruk, kes oma teooriad seksuaalsusest kui ülimast hingeühendusest täiesti unustanud näis olevat.