Hakkame siis lugudega vaikselt minema …

Vaba ruum päevaplaanis

Oli teisipäeva hommik. Jõin rõdul hommikukohvi ja samal ajal koostasin märkmikusse päevaplaani:

  • 10.00 auto parandusse
  • Mootorrattaga sõitma
  • Toidupoodi
  • Lasen päeval end üllatada
  • Raamatu kirjutamine

Esmakordselt jätsin päeva teadlikult vaba ruumi uuele. Tõtt öelda see tekitas põnevust ja tõi naeratuse huulile.

Kohvi joodud.

Riidesse.

Auto parandusse.

Motikaga väike 60 km ring, lihtsalt sõidu harjutamiseks.

Toidupood.

Kõndisin parasjagu toidukott üle õla läbi pargi, kui silmasin rahulikult vastu jalutavat klassivenda.

Mina: „Tsau! Kuhu minek?“

Klassivend: „Lähen Valli baari. Eile oli raske pidu, mõtlesin, et kosutan ennast paari õllega. Tule ka!“

M.: „Ma ei saa, mul on auto paranduses.”

K.: „Lähme toome koos ära! Mul kiiret ei ole.“

Auto oligi äsja valmis saanud. Viisin selle oma kortermaja parklasse ja seadsime sammud bussi peale. 

Valli Baaris

Kell 13.00 jõudsime Valli baari. See oli minu jaoks ajalooline hetk — ma ei olnud selles baaris varem käinud. Olin vaid kuulnud jutte legendaarsest baarist. Tahtsin seda hetke oma elus jäädvustada ja haarasin kotist telefoni, et ukse kohal rippuvat silti pildistada ning hiljem see oma suvekollaaži paigutada. Tänaval olid ümmargused lauad ja toolid. Üsna ukse ees lauas istusid kaks meest. Me tervitasime neid. Ühel neist oli parasjagu anekdoodi jutustamine pooleli. Kahjuks ei kuulnud lõpuni, sest astusime baariuksest sisse.

Võtsime õlled ja ajasime lihtsalt juttu. Vahepeal jalutasin baaris ringi ja vaatasin pildiraamides ajaleheartikleid seintel, kus eesti kuulsad kirjanikud, ajakirjanikud rõõmsalt Valli baaris aega veetmas. Vaimustusin. Tundsin, et selles baaris oli ajaloo ja kultuuri hõngu. Ometi leidus baarileti taga mehi, kes olid juba parajad poisid. Koolivend viitas neile ja kommenteeris: „Näed, katkiste hingedega mehed.“