2004. aastal kolis Otepäält pärit Kristiin ülikooli tõttu pealinna. “Kuna Otepääl sõitsin lumelauaga, tahtsin Tallinnas sarnase spordialaga jätkata. Neli aastat hiljem jõudsingi lohesurfi juurde,” meenutab naine aega, mil lohesurfi koolitajaid tuli tikutulega taga otsida. Pisik kinnistus aga nii kindlalt, et Kristiin läbis sugulase juhendusel algõppe ja seejärel mitu erinevat koolitust, et saaks ka ise rahvusvaheliselt lohesurfi õpetada. Paberid käes, läks ta Egiptusesse tööle ning järgmised seitse aastat möödusidki reisides, võisteldes ja töötades. Kristiin oli lausa nii edukas, et pani ühel aastal kinni Aasia meistrivõistlused. 

Kristiini edulugu on ilmselt pigem haruldane, kuid lohesurfiga alustanutel on tõepoolest raske alast loobuda. Sõbrannad Anne-Mai Angerjärv (33) ja Triin Adamson (34) püüavad leida üha rohkem aega, et surfamas käia või hoopis algajaid treenida. Ja algajaid, kellele õpetust jagada, on küllaga. Alternatiivsete treenimis­võimaluste otsimine on koroonaajal toonud lohesurfarite hulka üksjagu täiendust, sest seda spordiala harrastades distantsihoidmise muret ei ole.

“Üle kümne aasta tagasi vaatasin Pirita rannas, kuidas lohed merel liuglesid, ja mõtlesin: oo, nii lahe!” kirjeldab Triin esimest muljet lohesurfist. Mõeldud, tehtud!