Oleme elukaaslasega koos olnud varsti kümme aastat. Üks-kaks korda kuus ikka juhtub, et seksime. See on väga nauditav ja kaevelda pole millegi üle. Võib-olla ainult, et ma ei mäleta enam, mis tunne on suguühtes orgasmi saada — seda pole minuga juhtunud juba aastaid. Olen ammu leppinud, et enam ei juhtugi. Ju on kadunud teadmatuse pinge, vaibunud alateadlik hirm, et äkki see on viimane kord selle mehega. Ravimeid ma ei võta, seksiisu on suur — mis ometi siis “väikesest surmast” puudu jääb? Olen proovinud meest utsitada, et ta läheks yoni-koolitusele, aga teiste meeste seltsis kummist vulvaga mängida on välistatud.

Kui mul satub raamatukogus kätte suur värvifotodega “Kamasuutra” käsiraamat, suudan veenda meest katsetama. Võtame pikalt hoogu, viime lapse vanavanemate juurde ning veendume, et meil oleks piiramatult aega. Telefonid hääletuks. 3, 2, 1 — läks!