15. augustil, kui afgaanlannast meditsiiniõde tööle suundus, ja haiglahoone lähedusse jõudis, silmas ta kiirabiauto kõrval seisvat autojuhti, kes talle ja teistele naissoost kolleegidele närviliselt lehvitas ja soovitas neil lahkuda. “Ta karjus: “Kõik naised peavad lahkuma, õde, palun, mine koju, Taliban on siin!“” meenutab 35-aastane meditsiiniõde. “Alguses ei saanud me temast aru. See tundus võimatu.”
Seljas teksapüksid ja pluus ehk läänelikud rõivad, mida kardetavasti ta enam kanda ei tohi, ronis afgaanlanna koos teiste naistega kiirabiautosse, mille juht nad kõik koju toimetas. Kolm päeva ei julgenud naine kodust lahkuda. Neljanda päeva hommikul helistas talle aga haigla juht, kes teatas, et Talibanil pole probleemi töötavate naistega. “Palun, tule tööle. Siin on ülesandeid, mida ainult sina oskad täita. Me ressursid on piiratud, me vajame sind,” öeldi talle.
Hirm ja teadmatus