“Olen unistanud olla poiss, mees, nii kaua kui suudan end meenutada. Ma ei mänginud nukkudega, mulle meeldisid autod ja traktorid. Üksvahe olin isegi poistekamba pealik — kui ütlesin, et kellelegi tuleb peksa anda, siis mindi! Ema kasvatas mind muidugi tüdrukuks, ehkki mingil hetkel sai aru,
et olen teistsugune. Ilmselt ei osanud ka tema mu olukorda defineerida ega tulnud selle pealegi, et arsti poole pöörduda.

Transseksuaalsust on üritatud “ravida”, aga see pole haigus. Kõige lihtsamalt öeldes olen bioloogiliselt sündinud naisena, kuid mu ajus on alati olnud teadmine, et olen mees. Terve elu olen elanud teises kehas. Kui peaksin seda tunnet millegagi võrdlema, ütleksin, et see on nagu elamine põlevas majas, kust ei pääse välja. Teismeikka jõudes see tunne kahekordistus.