Tahaksin öelda, et olin loll…

…aga tegelikult olin noor ja arvasin, et pean olema tubli. Uskusin, et kui kogu aeg pingutan, saan ühel päeval oma töö vilju nautida. Ei kujutanud isegi ette, et võiksin aja maha võtta ja puhata. Ent elu on õpetanud: samm tagasi ei tähenda katastroofi ega tee sind läbikukkujaks.

Kas teate seda laulu “Täna öösel taipasin, armastan ma luuserit…”? Minul oli täpselt nii. Abiellusin noorelt, abikaasa oli jõukas ja võimukas. Ei imesta, et armusin. Tahtsin, et elu oleks muretu ja ma ei peaks kogu aeg virelema. Ja eemalt vaadates oli mees tõesti imeline, tõeline jackpot. Ta nägi alati hea välja, oli luksus­likult riides, lõhnas peene parfüümi järele. Päris nii ei olnud, et mantlil oli orava­krae ja näpu otsas kuldse peaga jalutuskepp, aga saate aru küll. Argipäevadel rügas ta end oimetuks, lau­päeviti lõime end üles, vestle­sime tema kolleegi­dega peentes restoranides minu jaoks kuivadel ja igavatel teemadel. Käisime reisidel, tulin butiiki­dest peene kraami all vaarudes, kodus istus mees telefonis, mina luristasin terrassil Mojitot ja tundsin suurt sisemist tühjust. Meie kooselu oli midagi muud, kui välja paistis – elu muutus kiiresti käskude-keeldude jadaks, näituseks, sõuks, mida eten­dada. Ta hakkas mu kallal irisema, ma ei oskavat käituda ega olla. Meie esinduslik kodu