Jalanõude põnev ajalugu: millal kujunesid naiste ja meeste jalanõud? Millal parema ja vasema jala liistud?
Rõivastuses on pikka aega räägitud naiste- või meestelõigete kujunemisloost ning rõhutatud nende erinevusi. Jalanõude maailmas on mudelite kulgemine olnud palju universaalsem. Võiks isegi öelda, et seal ei ole unisex-stiili vaja leiutada olnudki, vaid see on ühel või teisel viisil meiega kogu aeg kaasas käinud.
Suuremaid teisendusi jalatsimoes on esile kutsunud pigem klimaatiline olustik kui nende kandja sooline määratlus — nii on roomlane olnud aastatuhandeid truu sandaalile, samal ajal kui põhjarahvad on kandnud kõrgeid karvakattega saapaid, mis veepidavuse huvides olid kõõluseribadega kokku õmmeldud. Eestit silmas pidades on põnev keskenduda aga lähematele laiuskraadidele, kus nii suvisem kui ka talvisem jalavari on ajalooliselt olulisel kohal.
PAREMAL JA VASAKUL POLNUD VAHET
Pikka aega on meie aladel võrdunud jalanõu nahast pastlaga, lihtsamal juhul ribarättidesse mässitud jalalabadega, mille otsa torgati puulaastudest viisud. Kingi hakkas maarahvas Rootsi mõjul kandma saartel ja seda alles 17. sajandil, kõrge säärega saapaid aga alles urbaniseeruval 19. sajandil. Linnakodanikud kandsid kingi ja saapaid muidugi varemgi, ent see ei ole sama tähtis kui fakt, et vanu joonistusi, maale või rekonstruktsioone uurides tuleb esile meeste ja naiste jalanõude äärmine sarnasus.
