Emadustrahv. Seos emaduse ja soolise palgalõhe vahel
Eestis on üle põlvkondade üsna järjepidev muster, et valdav osa naistest saab elu jooksul vähemalt ühe lapse emaks, nii nagu ka valdav osa meestest saab vähemalt ühe lapse isaks. Seega on lapsesaamine naisi ja mehi ühendav elusündmus. Samas aga näeme, et reaalsuses kogevad naised ja mehed lapsesaamist üsna erinevalt, seda nii hoolduskohustuse määras, tööturuvalikuid kui ka lapse ülalpidamise võimalusi silmas pidades.
Eestis on jätkuvalt Euroopa suurim sooline palgalõhe, st naiste keskmine tunnipalk on umbes viiendiku võrra madalam kui meeste keskmine tunnipalk. Palgalõhet on selgitatud erinevate teguritega, millest ühe olulisema „süüdlasena“ on välja toodud suurt tööturu segregatsioon, st mehed ja naised töötavad enamasti erinevates ametites ja tegevusaladel. Neid aga väärtustatakse ning vastavalt ka tasustatakse erinevalt. See omakorda loob olukorra, kus naised viivad palgapäeval koju meestest märksa madalama palga, isegi siis, kui nad on panustanud töösse sama arvu tunde.
Millest aga vähem on räägitud ning mille kohta ongi meil väga vähe teada, kuid mida on mitmete rahvusvaheliste uuringute poolt seostatud palgalõhega, on nn emadustrahv. Näiteks toovad mõned analüüsid välja, et see osa palgalõhest, millest ka kõige edumeelsemad riigid (nagu näiteks Põhjamaad) ei ole suutnud jagu saada, tuleneb suuresti emadustrahvist. Emadustrahvi all mõistetakse olukorda, kus lastega naised võrreldes lasteta naistega kogevad töökohal bioloogilistel ja/või kultuurilistel põhjustel erinevat kohtlemist, mis väljendub näiteks palgaerinevuses, , neile omistatavates oskustes või saadavates hüvedes.
Tänases Eestis käsitletakse soolisest palgalõhest rääkides, täpsemalt selle lastest tulenevat komponenti selgitades peret tihtipeale kui püsivat majandusüksust: mis sellest, et naised on pikemalt tööturult eemal ning ka teenivad vähem. Valitseb arusaam, et naisi ja nende lapsi aitavad ju ülal pidada nende laste isad! Sellel eeldusel on aga oma reaalsed varjuküljed. Ülalpeetava olukorras, kus naised sõltuvad meestest ja neil puudub majanduslik iseseisvus , kaldub peresisene otsustusjõud mehe kasuks ning võib tekkida pinnas majanduslikule vägivallale. Ei ole väheoluline, et pered ning nendega koos loodud kokkulepped kipuvad Eestis lagunema. Ja endiselt on paljude lapsevanemate seisukohalt parim lahendus nn puhas lahutus, kus vanemate suhtlemisprobleemide hinnaks on maksmata majanduslik toetus lahuselavale lapsele. Lisaks on ka meeste seas kõrgepalgaliste kõrval madalapalgalised mehed, kel on oma palga eest keeruline ülal pidada nii lapsi kui nende ema. Ehk siis ei vasta meie ühiskonna ja majanduse tegelikkus kuidagi sellele ettekujutusele, et eesti mees peab peret ülal. Ja isegi kui mehed seda teevad ja seda nende peamise rollina nähakse, siis peaksime küsima, kas ei sooviks äkki ka mehed kogeda lapsevanemaks olemist teisiti kui peamiselt „rahakott“ olles? Uuringud näitavad, et isade aktiivne osalus hoolduskohustuses on hea nii lapsele kui ka isale ning tegelikult ka paarisuhtele.
Laste saamine „mõjub“ meeste ja naiste palkadele erinevalt. Meie analüüs näitas, et mida enam on naistel ja meestel lapsi, seda suuremaks on „kärisenud“ lõhe nende keskmises sissetulekus. Lapsesaamisega seotud palgaerinevuste mündil on ka veel teine pool ehk emaduslõiv, mille puhul emad teenivad vähem kui isad, kuid ka vähem kui naised, kel lapsi ei ole. Siinkohal polegi alati oluline, kas konkreetsel naisel on tegelikult keeruline tööd ja perekondlikke kohustusi ühildada - ta võib seda teha vägagi hästi, kuid tööandjal on sageli emadusest omad kinnistunud arusaamad
Kas tööandja pakub erinevaid töökorralduslikke lahendusi, mis lihtsustaksid töö ja pereelu ühildamist, või kas emal või perel on teisi ressursse, näiteks kas on olemas vanavanemad või võimalus palgata lapsehoidja? Nii võiks hooliv tööandja otsustada, et lapsevanemad võivad vahetustega töö puhul valida alati enda eelistatud töögraafiku, et varahommikul ja hilisõhtul koosolekuid ei korraldata, et lapsevanem jõuaks lapse hoidu või kooli viia või talle järele minna. Või et tähtaegu ei lepita esmaspäevaks, sest vaikimisi tähendaks see pere arvelt nädalavahetusel võetud töötunde. Eesmärkjuhtimine, paindlik tööajakorraldus ja kaugtöö on tore, kui sellega ei kaasne eeldust, et töö ei saagi kokkulepitud töötundidesse mahtuda – sellist töökoormuse alahindamist tuleb Eestis ette. Seega võiks tööandja välja töötada selged reeglid, mille järgimine aitab lapsevanematel töötamist hoolduskohustustega ühildada.
Kuid ema toetamise kõrval mängib rolli ka see, mida tööandja arvab või oletab selle kohta, mida naisel on õige teha või mida emaks saav või saanud naine oma tööelu teel plaanib. Vahel jätab hooliv juht naisele andmata keerulisemad või rohkem lisatööd nõudvad ülesanded, mis aga tooksid laiemat tunnustust ja nähtavust, aitaksid silma jääda karjääriplaanidega ning tähendaksid ka lisatasu. Nii on just see “hooliv” juht, kes ei anna emaks saanud naisele meestega võrreldavaid võimalusi, kaudselt teinud naise karjääritee konarlikumaks, ise seda võibolla tahtmatagi. Või kui sellel perioodil, kui mõni töötajatest on lapsehoolduspuhkusel, tõstetakse kõigil töötajatel organisatsioonis palka, siis kas palk tõuseb automaatselt ka lapsehoolduspuhkusel viibival naisel?
Kuigi laste saamine ja kasvatamine on individuaalne valik, maksavad naised soolise palgalõhe näol sellele veel lõivu, aga kas see peaks nii olema? Eks see ole paljuski ka poliitilise ja ühiskondliku kokkuleppe küsimus. On palju võimalusi, mida me veel ei ole soolise palgalõhe vähendamiseks ja emaduslõivu vähendamiseks rakendanud. Võime alustada väikeste muudatustega, ja see on igal juhul samm edasi. Kuid mänguvälja ja kauplemisruumi võrdsustamiseks meeste ja naiste, isade ja emade vahel on vaja hoolduskoormust jaotada isa ja ema vahel võrdsemalt See ei peaks olema ülesanne mida peamiselt just naistelt – seejuures mitte ainult emadelt – vaikimisi või suisa häälekalt oodatakse.
Uuringu "Soolise palgalõhe vähendamine" (REGE) tellis ja uuringut rahastab Eesti Teadusagentuur Euroopa Regionaalarengu Fondist toetatava programmi „Valdkondliku teadus- ja arendustegevuse tugevdamine“ (RITA) tegevuse 1 „Strateegilise TA tegevuse toetamine“ kaudu. Uuring valmib Sotsiaalministeeriumi eesmärkide elluviimiseks.
