Enda abistamise teekonnal olen läbinud mitmeid radu ja igaüks neist on osutunud omamoodi kasulikuks. Mõni rada on aga ohtlikum kui teised. Esmalt otsisin leeven­dust treenimisest. Siis katse­tasin, kas pidutsemine aitab. Seejärel võtsin ette nar­kootikumid. Ka seksist polnud lõpuks enam abi. Absoluutselt ei suutnud rahulikult olla. Siis tulid unetus ja depressioon. Lõpuks anti­depressandid – tundsin, et käisin ringi nagu zombi – oled justkui vati sees, ajad oma igapäevaseid asju, aga tundeid pole üldse. Tol hetkel ravimid aitasid, aga