Hmm, peokoha ees seisid mõned noorte pundid. Turvamees teatas, et piletid on välja müüdud ja mingit varianti sisse saada ei ole. Tundsin kerget pettumust ja helistasin juba sees olevale sõbrannale: „Tšau, Kai! Ma ei saa sisse, piletid on kõik välja müüdud, ma ei ostnud netist, arvasin et ostan kohapealt.“

Kai: „Tšauki! Oi kui kahju. 2 Quick Start tuli just lavale ja siin on nii lahe!“

Mina: „Kuule, aga täna siis ei näe, ma lihtsalt ei saa sisse. Kohtumiseni trennis!“

Kai: „Kohtumiseni jah!“

Mis parata. Istusin tagasi autosse ja mõtlesin: Kui juba linna tuldud, siis kohe ma nüüd koju küll ei lähe. Hüppan õige Amigost läbi.

Sõitsin Sadama parklasse Rotermanni läheduses, parkisin auto ja tõttasin Amigosse.

Amigos

Rahvast oli palju ja melu käis. Bänd tuli parasjagu lavale. Imetlesin asjaolude kokkulangemise täpsust. Nii hästi jõudsin. Seisin baarileti vastas, tantsupõranda ääres baaripukkidel istuvate inimeste selja taga. Üks naine, kes istus tõenäoliselt oma mehe kõrval, naeratas. Ta oli minu poole küljega. Mehe nägu ma ei näinud, küll aga tema selga. 

Marit on viiekümnendates naisterahvas, kel seljataga 24 aastat abielu, kuid praeguseks on ta juba seitse aastat lahutatud ja elab üksinda. Kõik kolm last on kodust välja lennanud. Mida siis teha üksinda elades? Võtta koer? Kass? Minna uuesti mehele? Anne & Stiili igakuises kolumnis saame tema seiklustele nüüdsest kaasa elada.

LOE KA: KOLUMN | Viiekümneselt vaba Marit: kuidas ma esimest korda elus Valli baaris käisin ja gigologa tutvusin

LOE KA: 50selt vaba Marit: uskusin sinisilmselt muinasjutu võimalikkusesse, aga nüüd olen langenud teise äärmusesse