Minu esimene teadlik kokku­puude alko­holiga pärineb põhi­kooli algusajast, kui paar aastat vanem sõbranna võttis mu kaasa kohtumisele klassi­õdedega. Saime kokku pargis ja tüdrukutel oli kaasas pudel viina. Ringis võeti otse pudelist lonksu ja minu peas oli vaid üks mõte: isa seda küll juua ei lubaks. Ega ma õieti tahtnudki, aga olin neist kõige noorem ja ma ei julgenud vastu punnida. Võtsingi esimese lonksu ja, tundes kange joogi põletavat maitset keelel, sülitasin selle välja. Järgnes vali naer, mille saatel ma koju jooksin ja juhtunu võimalikult kiiresti unustada soovisin.

Kange alkoholiga ei ole mul siiani suurt suhet olnud. Eks elu esimestel pidudel ja ülikooli ajal, kui midagi paremat võtta ei olnud, sai seda aeg-ajalt tarvitatud, aga aastate jooksul sai minu joogiks hoopis klassikalisem ja elegantsem vein. Nähes seriaalidest nagu “Meeleheitel koduperenaised”, kuidas väsinud pereemad seda pika päeva lõpus kristalsesse klaasi valasid, mõtlesin juba teismelisena, et minust saab ka kord selline ema.