Aastaid tagasi käis mu eksabikaasa õhtust söömas vana sõbraga, kelle perre oli äsja beebi sündinud. Nad olid koos mitu tundi ja kui Craig koju jõudis, ütlesin: „Räägi mulle nüüd kõigest! Mis lapse nimi on?“

Craig ütles: „Hm. Ma ei tea.“

Ütlesin: „Mis? Okei. Kuidas neil kodus läheb? Kas nad on väga väsinud? Kas tita magab hästi? Kuidas Kim toime tuleb?“

„Ma ei küsinud.“

„Okei. Kuidas sõbra emal läheb? Kas vähk süveneb?“

„Ta ei maininud seda.“

„Oota. Millest te siis kaks tundi rääkisite?“

„Ma ei tea. Tööst. Jalgpallist?“

Mäletan, et vaatasin Craigi ja mõtlesin: ma ei vahetaks temaga kohta ka kogu maailma raha eest. Ma poleks suutnud värske lapsevanemana läbi ajada ilma ausate sõpradeta, kellega rääkida, kui raske see kõik on. Mehed vist tunnevad end ikka väga üksi. Vist on väga raske kanda üksi kõike, mida peaksime aitama üksteisel kanda.