Senised Tinderi kohtingud olid olnud puhtalt iha tasandil. Iha tasand — petuskeem. Nagu kommiga kuristikku meelitamine. Hurjutasin ennast: ise olid loll, kui „meelitustest magusa ja lillelise“ künka taga kuristikku ei märganud. Olen järgnenud lummuses olles kinnisilmi meelitusi lausuvatele meestele. Naudingute magus maitse on siiani ihurakkudes alles. Kui küsida: Kas tahaksid veel? Oleks vastus: Jah, tahaksin. Kuid nüüd juba kõrgemal ja teadlikumal energiaastmel, loomsest ihast väljas. Kuigi jah, ka see oli ürgsel moel luuüdini nauditav. Miks küll see toona nii läks, et mees, kellesse armusin, minu eest kabuhirmus põgenes? Nii mõtiskles ohver minu enese sees. Ja sellele järgnes sisedialoog:

Mina I: Hei, Marit!

Mina II: Jah, mis on?

Mina I: Sa oled oma kodus?

Mina II: Jah.

Mina I: Sul on soe tuba?

Mina II: Jah.

Mina I: Pidevalt pistad endale midagi põske, kõht on täis?

Mina II: Jah.

Mina I: On Sul halb?

Mina II: Ei ole.

Mina I: Millest siis ihaldamine?

Mina II: Harjumus.

Mina I: Muuda siis oma harjumusi! Anda oma eluenergiat põhjatule madalale energiakogumile, ma ei näe siin mõistlikkust!

Mina II: Jah, aga ma kirjutan selle energia baasilt.

Mina I: Ei, ei! Sa kirjutad palju kõrgema energia baasilt. Sa armusid selle kabuhirmus ära jooksva mehe karismasse, tema vabadusse rännata koos kirjutamisoskusega. See oligi kõik. Astu edasi!

Mina II: OK.

Mina I: Kuuled, Tinderi plinn käis! Vaata, kes on!

Mina II: Keegi Mic Malaisiast…

Ja nüüd loo juurde.

Lõpuks ometi keegi, kes huvitus inimeseks olemise kõrgemast väärtusest, mitte ainult ihast.