KOLUMN | 50selt vaba Marit: vabandust, ma ei osanud teisiti. Ei tahtnud veel suhet, vähemalt sel hetkel mitte

„TEMALT ANDEKS PALUDA? Aga, ta ju ei vääri seda!“

„Jah, aga Sina väärid! Väärid vabadust sellest.“

Läksin kolleegiga tülli.

Marit on viiekümnendates naisterahvas, kel seljataga 24 aastat abielu, kuid praeguseks on ta juba seitse aastat lahutatud ja elab üksinda. Kõik kolm last on kodust välja lennanud. Mida siis teha üksinda elades? Võtta koer? Kass? Minna uuesti mehele? Anne & Stiili igakuises kolumnis saame tema seiklustele nüüdsest kaasa elada.

Eile tuli minu juurde klient, kes küsimusele: „Kuidas läheb?“, vastas: „Ma läksin kolleegiga tülli. Avaldasin oma arvamust, kuid tegin seda väga tulisel moel, öeldes välja rohkem asju, kui antud kontekstis vaja oleks olnud. Nüüd peaksin vabandama, aga tunnen, et ei taha seda teha.“

Küsitlesin edasi: „Kas sellepärast, kuna tunned, et ei ole süüdi?“ Ta sättis ennast kosmeetikatooli pikali ja vastas: „Tal oli õigus paberite järgi, kuid mitte inimlikkuse järgi.“ Alustasin protseduuriga. Panin auruaparaadi tööle, ruumi täitis aurumasina mahe sahin ja kõlarist tulev vaikne unelusse viiv džäss. Nii klient kui ka mina vajusime oma mõtetesse.

Ta kukutas end nägu ees tikksirgelt põõsasse

Minu mõte rändas mehe juurde, kelle läbi naiseks sain. See juhtus malevasuvel ja tema armus väga sügavalt minusse, mina aga tema vastu samu tundeid ei tundnud. Lihtsalt ei tundnud. Eesolev elu tundus nii põnev ja huvitav. Miks siduda end kellegagi, kui nii palju on veel avastamata? Ei-ei, kindlasti mitte! Minu valikuks oli vabadus, uudsuse võlu, elu tema mitmekesisuses — kõik see oli veel avastamata, kogemata. Ma tahtsin kõigest sellest osa saada.