23aastane naine insuldi­kahtlusega haiglas: hoiatavad märgid olid õhus juba kuid. Perfektsionistina olin otsustanud neid ignoreerida

“Kuidas ma küll 23aastasena sellisesse punkti olen jõudnud?” Kui mind ratastoolis palatisse sõidutati, vasardas peas ainult see mõte. Olin täiesti segaduses. Ja hirmunud, sest tegelikult ma ju teadsin vastust.

Hoiatavad märgid olid õhus tiirel­nud juba kuid. Perfektsionistina olin otsustanud neid tuimalt ignoreerida.

Selle aasta veebruaris nägin kolmel korral identset une­nägu, milles istusin eredas ruumis tilgutite küljes ja lehitsesin ajakirja, millest vaatas vastu minu enda lugu. Pealkirjaga “Kuidas ma 23aastaselt insuldi sain”. Ma ei ole kunagi unenägusid tõsiselt võtnud ja olen varemgi mitu korda sama unenägu “vaada­nud”. Otsustasin ka neid veidraid unenägusid eirata. Milliseid imelikke konstrukt­sioone on inimaju ikka võimeline genereerima…

24/7 tööl

Elasin edasi rütmis, et iga päev on tööpäev — keegi seda minult ei eeldanud, aga sisemine perfektsionist ei lasknud mitte kunagi lihtsalt niisama olla. Sattusin nõiaringi, kus iga loetud kümne lehekülje kohta mõnes ajaviiteromaanis tundsin kohutavat survet kiigata meiliboksi või töö­serverisse. Juba kuude kaupa ei suutnud ma vaadata ühtegi filmi lõpuni — süütunne, et ma jään niimoodi ehk millestki olulisest ilma, oli liiga rõhuv.