NOSTALGILISED FOTOD | Piret Puppartiga moeajaloost: kuidas aluspesust sai loomulik igapäevarõivas?

Alles 1920ndate hakul kasvas üles esimene põlvkond eesti naisi, kes olid harjunud igapäevaselt aluspükse kandma. Esimene vabariik ja sellele eelnenud kümnendid ongi aluspükste seisukohalt üks põnevamaid ajajärke.

Üldiselt liikus kogu Euroopa naispere aluspükste kandmisel sarnases tempos ja Eesti polnud seejuures mingi erand. Linnas oldi muidugi mitukümmend aastat ajast ees, aga et suurem jagu inimesi elas toona veel maal, siis on selline üldistus igati asjakohane. Lähikonnas hakkasid esimestena aluspükse kandma suurkaupmeeste ja riigiametnike prouad, kellel oli välismaailmaga, ennekõike aga Pariisi ja Londoniga rohkem kokkupuudet. Soomes on vastavaid teateid juba näiteks 1830ndatest.

Järgneval kümnendil liituvad seal kandjatega linnakäsitöölised ja härrasrahva teenijad, kuid eriti levinuks saab kõnealune rõivaese 1860ndatel mitte just kõige nooblima elukutse esindajate, nimelt prostituutide seas. Et tegu oli madalama klassi naistega, kes matkisid kõrgema seisuse naiste garderoobi, kuid seisid üldsuhtluses talupoegadele lähemal, järeldati, et aluspüksid on korralikule naisele sobimatud siivutud riideesemed või lihtsalt mõisapreilide veidrus.

Lugu ilmus algselt Kaubamaja värske Hooaja talvenumbris.