Lõhnaekspert Kai Laidla räägib, et komme end lõhnastada oli tuntud juba Rooma riigis, samamoodi Vana-Egiptuses ja Vana-Kreekas. Tollal esinesid parfüümid õli kujul, millesse oli segatud lilli ja puuvaike.

Kai tõdeb, et igal ajastul on oma lõhn, mis sageli peegeldab ühiskonnas toimuvat. „Mõned lõhnad seostuvad automaatselt emade ja vanaemadega, sest olid populaarsed ajal, mil nemad neid armastasid. Näiteks 70–80ndatel olid parfüümid kuivad ja jõulised, natuke mõrkjad. Tihti kasutati aprikoosi- või virsiku lõhnaakorde.“

90ndatel võtsid võimust klaarid, minimalistlikud lõhnad. See oli seotud narkootikumide ja HIV levikuga, mis polnud enam n-ö põrandaalune probleem. „Et vastanduda mustusele ja haigustele, januneti helguse ja puhtuse järele, mis avaldus ka parfüümides.“

Viimasel aastakümnel on fookusesse liikunud gourmand-tüüpi lõhnad — šokolaad ja karamell. Suhkrusus on justkui plaaster n-ö depressiooniajastule. „Aina enam on üksikuid inimesi, peremudelid on muutunud, kauem ollakse vallalised. Gourmand-tüüpi lõhnad on nagu lohutustoit, mis loob turvalisust ja meenutab helgeid aegu,“ selgitab Kai, nentides, et eestlased pigem pelgavad magusaid lõhnanoote. „Võib-olla on asi selles, et neis on palju seksuaalsust? Lõhnades tuleb esile naise ürgne, animaalne pool. Meie kultuuriruum on aga introvertne. Ehk on see ka põhjuseks, miks kardame avalikku flirti, tähelepanu?“ mõtiskleb lõhnaekspert.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid