Marit on viiekümnendates naisterahvas, kel seljataga 24 aastat abielu, kuid praeguseks on ta juba seitse aastat lahutatud ja elab üksinda. Kõik kolm last on kodust välja lennanud. Mida siis teha üksinda elades? Võtta koer? Kass? Minna uuesti mehele? Anne & Stiili igakuises kolumnis saame tema seiklustele kaasa elada.

*

Ta kirjutas: „Tere hommikust, Marit! Ma jõuan Eestisse 29. oktoobril. Loodan, et leiad aega minuga kohtumiseks.“

Muidugi oli armas saada sõnumit kolme aasta taguselt tuttavalt. Oi, ma olin siis temasse armunud, aga kuidagi läks nii, et meist said vaid sõbrad. Ta on hindu, pikk, hästi armsa naeratusega ja äärmiselt abivalmis. Nõustas meie ilusalongi, kuidas parendada klientide teenindamist, tuues välja punktid, mida me selleks tegema peame. Pidasime isegi tema soovitusel koosoleku maha.

Tegin talle teisel kohtumisel abieluettepaneku, aga ta ütles sellest ära. Lihtsalt ütles, et ta ei ole armunud ja ei taha nii. Ma vist väga ei nukrutsenudki selle vastuse üle, sest lihtne suhtlus käis ju edasi. Ta käis mul ka külas. Tegin temast pilti, kui ta mu köögilaua taga istus. Üllatusega tõdesin, et ta istumismaneer oli sarnane minu endise mehe kehahoiakuga. Kuidas see on võimalik, valid endale mehe teise nahavärviga, teisest rahvusest, hoopis maailma teisest otsast ja ta meenutab sulle ikkagi oma olemuselt sinu endist meest. No ma ei saa sellest mitte üks teps aru. Hea küll, ma igatahes vastasin talle: „Tere, Anil! Tore oleks Sind näha!“