Pärast Triinu šõud TFW avagalal paiskus kohalikku sotsiaalmeediasse kummaline kõnnak: võnkumine, põlved väljapoole, Doja Cati suge­reeriva korrutamise “Woman-woman-woman” saatel. Lisaks olid Triinu modellidel täius­likult punaseks maalitud tagurpidi huuled ning patsi­punutised liibumas mööda päid nagu taltunud Medusadel. Ja need rõivad — kribu­mustriline tekstiil kõrvuti üleelusuuruste kudumitega, millel mehed ja ahvid. Pöörane!

Kohvikusse siseneb Triinu peaaegu märkamatult. Tema hääl on rahulik ja tume­punane kampsun vaid rõhutab pühapäevaõhtu sumedust.

Triinu, auhinna vastu­võtmisest on nüüd üle kuu aja möödas. Kuidas läheb?

Kavandan kostüüme Riias, Läti Rahvusteatris lavastusele “Mees, kes teadis ussisõnu”. Laiemalt on mu elu aga muutumises, ümber­mõtlemises, mis puudutab minu varasemat loomet. Tegelen inventuuri, korrastamise, äraviskamisega. Mu eriala on hästi materiaalne ning pea 20 aastat tegutsemist pikk aeg, maast laeni riiulid, kastid täis asju on seisev energia. Sooviksin vanad kollektsioonid pärandada ehk oma lastele, aga see tähendaks neile ju kohustust.

On su kollektsioonides algusest praeguseni mingi läbiv joon, mõtteline punane niit?

Justkui ei ole. Kui, siis lähe­nemine disainile. Vormilisus, vormitunnetus. Püüd luua kordumatut. Tekstiili­kunstnikuna panen suurt rõhku tekstiilidele.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid