Kadri Simson: Ma ei ela enam selle ootusega, et homme või ülehomme tuleb hetk, kus mul on õnnetunne

Kadri Simsoni (44) pagasis on selge mõtlemine, harjumus kõvasti tööd teha ja usk, et ta ajab õiget asja. Pehme, ent kindlameelne tegutsemine paistab talle vägagi sobivat ja kahtlemata saadab südikat eestlannat edu. Ainult et sellel on oma hind, poolvarjatud ja üpris krõbe.

Sel kuul saab Kadri 45. Võimaluse, et ta tulevikus Eestisse naaseb, hoiab ta lahti. “Isegi olen välja vaadanud, kus ma siis elan, ja see ei ole Tallinn. Mind köidab meri.” Üle poole palgast paneb ta igaks juhuks kõrvale, kuid millal päriselt oma mereäärsesse koju jõuab, pole sugugi kindel. “Ma tegelikult ei tea, mis saab.” Tööleping on Kadril viieaastane ja sellest pole veel kolmegi möödas. Ta läheb edasi samm korraga ja senimaani on juhtunud niimoodi, et üks hästi tehtud töö viib teiseni.

“Tunnen, et ei ole praegu selles hetkes, kus suuri unistusi unistada. Kolmekümnendad ma kulutasin oma suurele unistusele, mõeldes, et kõik ju saavad, miks mina ei saa, ja jätsin rõõmustamata nende asjade pärast, mis minu elus olid.” Paljud ilmselt peavadki