"Eesti uudised lugedes ei saa aru, mis on valesti läinud." Kuidas vaatavad Eesti poole Lääne-Euroopas elavad eestlannad?

Iga inimese kogemus elust COVIDi-aegses – ja mõnel pool ka juba -järgses – maailmas on ainukordne. Oleme tuttavad eluga riigis, mis figureeris alles hiljuti nakatumiste poolest koroonaedetabelite tipus. Millise pilguga vaatavad Eesti poole oma elu Lääne-Euroopas sisse seadnud eestlannad ja milline on olnud nende argipäev koroonast vaevatud maailmas?

Nimi: Riin Kõiv-Faramelli (35)

Elukoht: London

Amet: prindidisainer Alexander McQueeni moemajas

Kodulinn London muutus väga vaikseks. Sõbrad tegid nalja, et maksame metropoli üüri väikeses külas. Alguses oli õhus palju hirmu ja isegi paanikat: ere näide olid tühjad riiulid toidupoodides. Tänaval käidi vastutulevatest inimestest suure kaarega mööda. 

Piiranguid on olnud palju ja väga erinevaid. Kui riik esimest korda 2020. aasta märtsis lukku pandi, töötasime kõik kodus. Väljas võis olla vaid tund aega päevas ja mitte rohkem kui ühe pereliikme seltsis. Avatud olid ainult toidupoed ja apteegid, neisse pääses vaid piiratud hulk inimesi. Londoni tänavad olid inimtühjad. Eelmise aasta suvel tundus ajutiselt, et olukord on kontrolli all, kuid seda vaid septembrini, kui saabus uus viirusetüvi, mis nakatumised uuesti kontrolli alt välja viis. Nädal enne jõule pandi riik uuesti lukku. Lahkuda ei tohtinud isegi oma kodupiirkonnast. Plaanid jõulud ja aastavahetus pere või sõpradega veeta olid tühistatud. See oli minu jaoks emotsionaalselt üks raskemaid hetki.

Oma mõtteid jagavad ka Kopenhaagenis elav Kätriin Huttunen (21) ja Brüsselis pesitsev Annikky Lamp (41).