Ma ei tea, kes mu isa oli. Olen kuulnud juttu, et ta suri enne mu sündi ning et ta leiti alasti kraavist. Väidetavalt oli ta padujoodik.

Meil ei olnud kodus elektrit, sest see võeti võlgade tõttu ära.

Tuli päevavalges ära õppida. Või siis õhtul küünlavalgel, aga lõpuks polnud ka küünalde jaoks enam raha. Mäletan, et meie pere varastas kuidagi naabritelt elektrit, tekid olid akendel ees, et keegi aru ei saaks. Mõnikord tegime rõdul lõket, et süüa teha. Ja loomulikult meid noriti koolis — noh, kas kutsume teile tuletõrje?

Olin üheksa-aastane, kui läksin tööle — hakkasin raha eest naabri lapsi hoidma. Mäletan, et ütlesin neile, et olen nõus rohkemgi nende lapsi hoidma, kui nad ka mu paar aastat vanemale vennale süüa annaksid. Naabrid olidki nõus.

Minu ega vendade sünnipäevi ei tähistatud meie peres kunagi, küll aga peeti ema meeste omasid, kes kõik olid alkohoolikud. Huvitav, aga ema ei joonud. Arvan, et tal oli hoopis mingi vaimne häire, oskamatus, empaatiapuudus. Ta jättis võõrastele alati kena ja lahke mulje, aga kodus oli agressiivne. Näiteks kui mu noorim vend nuttis, siis mu ema ei osanud teda lohutada, vaid võttis püksirihma ja käratas: „Milles asi? Kas räägid või saad rihma!“ Ja ta andiski rihma.

Ma nägin pidevalt lapsena pealt perevägivalda. Hea, et ise enamasti eest ära või kodust põgenema sain, aga kahjuks mitte alati. Ükskord sain vennalt rusikaga näkku, kui julgesin telekakanalit vahetada. See juhtus vanaema juures, kes seda nägi, aga ei sekkunud.

Kogesin kodus ka seksuaalset ärakasutamist. Ema teadis, aga ei lubanud kellelegi rääkida, vaid ähvardas, et kui sellist asja räägin, pannakse mind vangi. See oli üks raskemaid asju, mis mu elus üldse kunagi on olnud. Olin 15–16, kui sellest esimest korda kodust väljas rääkisin, koolipsühholoogile.

Aga tagasi lapsepõlve.

Ühel suvel otsustasime vennaga ema juurest põgeneda. Jõudsime Tallinna, kus asusime elama sugulaste juurde. Kui suvi hakkas läbi saama ja meil oli vaja kooli minna, tekkis küsimus — kus me elama hakkame? Ema juurde tagasi me ei tahtnud ja alles siis tuli lastekaitse. Meie sugulastest sai meie eestkostepere.

Praegu imestan, et lastekaitse varem ei sekkunud. Et keegi ei märganud, mitte ükski täiskasvanu ei võtnud midagi resoluutset ette. Kuigi oleks võinud, sest me olime ju nii kõhnad, ja meie riietus… Üks sugulane ütles hiljem, et me nägime tõesti nälginud välja, aga et ta ei suutnud seda uskuda. Ta jäi uskuma alles siis, kui näitasime talle kohtupabereid. Kui ma mõtlen oma naabritele, kes andsid oma lapsed üheksa-aastasele hoida, siis see polnud okei.

Siiski oli põhikoolis üks õpetaja, kes meid varjatult emotsionaalselt toetas. Näiteks ma õppisin tema poja rattaga sõitma.

Kui ma püüan oma lapsepõlvest midagi head meenutada, tuleb mulle meelde, kuidas käisime suviti teiste lastega metsas onne ehitamas — see on mu toredaim lapsepõlvemälestus.

Kui oled laps ja elad nii, nagu mina elasin, siis on see sinu normaalsus, sest sul pole muud, võrdlusmoment puudub. See oli minu õnn, et ma sellest väikelinnast ja ema juurest pääsesin. Kuigi sugulaste juures eestkostel elada polnud lihtne, sest korter oli väike, aga pere suur, siis ikkagi oli see parem kui ema juures, sest seal oli elekter, puhas tuba, puhtad riided ja söök.

Täiesti teistsugust pereelu nägin alles siis, kui mul tekkis Tallinnas kesklinna koolis käies sõbranna. Sain aru, et pidevad riiud, nagu minu lapsepõlvekodus olid olnud tavalised, polnud normaalsed. Ma olin ja olen hoitud olnud tänu oma sõbrannale ja tema perele alates sellest päevast alates.

Olen siiani tänulik oma gümnaasiumiõpetajatele.

Nemad, saades teada mu taustast, ei võtnud minu suhtes eelarvamustega hoiakuid, vaid hoidsid mind väga. Nad hakkasid mulle pakkuma väikseid eduelamusi, mida ma nii väga vajasin — näiteks klassipäeviku pidamine ja klassivanemaks saamine. Sellised ülesanded olid mulle, kes ma tulin ju keskkonnast, kus mind pidevalt maha kisti, väga tähtsad. Need tõstsid mu enesehinnangut. Tundsin üldse selles kesklinnakoolis väga suurt toetust, ka õppealajuhatajalt. Ta viis mu koolipsühholoogi juurde, kui kuulis, et meil on peres kohtuasjad lastekaitsega. Nimelt võeti mu emalt kõigepealt ära vanemlikud õigused.

Tagantjärele saan aru, et elu päästmiseks ei pea olema meedik. See võib olla õpetaja, kes märkab, sekkub ja hoiab sind ka siis, kui su õpitulemused pole tipus.

Pärast gümnaasiumi lõpetasin bakalaureuse- ja magistriõpingud. Bakalaureuseõpingutesse sain algul tasulisele kohale, aga kuulsin, et minusuguste asendushooldusel, mitte sünniperes kasvanud noorte haridust rahastab SEB Heategevusfond. Kirjutasin neile motivatsioonikirja ja saingi stipendiumi. Kolmandal kursusel sain tänu heale õppeedukusele juba tasuta koha ja ülikooli lõpetasin cum laude.

Mäletan, et põhikoolis arvasin, et tore, kui minust saab kunagi kassapidaja, aga oma esimese lapse kõrvalt lõpetasin magistriõpingud. Magasin, arvuti padja all, aga ära tegin.

Gümnaasiumiaegse koolipsühholoogiga jäin suhtlema kuni ülikooliõpingute lõpuni. Ta kuulas mind alati ja õpetas mulle praktilisi asju, mida elus hakkama saamiseks vaja — näiteks kuidas külmkappi soodaga puhastada. Ja paarisuhte alustalasid õpetas. Ta oli mulle nagu ema, keda mul polnud.

Oma karjääri alustasin juba ülikooliajal ühes suures rahvusvahelises ettevõttes klienditeenindajana. Juba paari kuu pärast edutati mind koolitajaks, sealt edasi koolitusjuhiks. Töötasin välja kompetentsimudelid, mis valiti ettevõtte aasta teoks. Mind toodi eeskujuks, mis andis mulle julgust juurde. Hiljem asusin tööle personalikonsultandina, kus mu peamiseks vastutusalaks said töösuhted.

Nüüd, kahe väikse lapse emana, olen mõelnud, kuidas on mu lapsepõlv mind mõjutanud.

Oma ema ma endas ära ei tunne, aga kindlasti on tema ja ülejäänud pere teod minusse jälje jätnud. Minu jaoks on mu laste sünnipäevade tähistamised ilmselt mu enda mineviku tõttu olnud alati suurejoonelisemad kui mu sõprade ringis. Proovin elada oma elu nii, et pärast tööd kuni laste uinumiseni saaksin olla nende päralt, päriselt kohal. Aga muidugi võtan ka mina endale teinekord lastevabu päevi. Loen väga palju kirjandust lastekasvatuse kohta. Ka see on aidanud mul pakkuda oma lastele täiesti teistsugust keskkonda, kui ise nende vanuses kogesin.

Mul on kohtuistungite ajal ja ka hilisemas elus diagnoositud ärevushäire ning olen seetõttu saanud ka ravi. Täna mul otseselt ärevushäiret ei ole, kuid minu sees on palju ärevust, mis teiste sõnul küll väga välja ei paista. Kui ma inimestele seda mainin, siis nad imestavad. Kui ma oma lugu inimestele rääkinud olen, küsivad nad tihti: „Kuidas sa pärast kõike seda nii normaalne inimene oled?”

Tööalaselt olen hästi domineeriv, võin astuda üle teiste, et oma eesmärke saavutada. Ja tihti ma need ka saavutan. Olen tüüp, kes läheb läbi tule ja vee, kui vaja. See võib karjäärile kaasa aidata, aga inimsuhetes ei pruugi see olla parim võti, mõistan nüüd. Olen olnud suhetes võitleja. Kui mul on olnud tunne, et mind hakatakse ründama, siis olen tihti ise esimesena rünnanud. Olen viis aastat näinud vaeva, et seda külge endas ümber arendada ja nüüd kolleegid juba ütlevad, et ma olen muutunud.

Varem arvasin, et olen seepärast justkui halb inimene, aga tegelikult olen eriline inimene. Isiksusetestidest olen saanud teada, et minusuguseid on maailmas vaid viis protsenti. Praegu täiskasvanuna, olles endaga aastaid tööd teinud, saan ma aru, et ei pea olema kogu aeg valvel või hirmul. Ma ei vaja enam seda olekut oma ellu. Olen hakanud inimestelt rohkem küsimusi küsima, et mõista, mida minult oodatakse, mitte ei eelda enam alati, et mind tahetakse rünnata. Mind on kogu elu saatnud varjatud ebakindlus, et minult oodatakse rohkem kui ma suudan anda. Tihti on see aga hoopis mu enda peas kinni.

Mu elus mängis võtmerolli koolipsühholoog. Temata ei oleks ma sellest kõigest läbi tulnud. Tema õpetas mind halbades olukordades paremaid valikuid tegema ja võimaldas mul kogeda eduelamusi, mind suunates ja aidates. Ka mitmete teiste koolipere liikmetega keskkoolist suhtlen tänaseni ning olen neile väga tänulik. Olen õnnelik, et neis oli soov ja julgus näha minus rohkem, kui esmapilgul paistis.

Kõik, kes võtavad oma ellu katkise minevikuga lapse, peaksid silmas pidama just seda, et ta tegelikult ei taha oma eakaaslastest erineda.

See teeb topelt haiget, kui oled niigi katki ja ka eakaaslaste poolt põlatud. Ta tahab saada osa samadest asjadest, millest teisedki samavanused. Oma tugevuste üles leidmiseks vajab ta eduelamusi ja nende teadvustamist rohkem kui teised. Lisaks vajab ta enda kõrvale oma emotsioone hästi juhtivat täiskasvanut. See täiskasvanu, kes oma perre sellise lapse võtab, võiks kasutada spetsialistide abi, eeskätt psühholoogilist nõustamist. Psühholoogi poole pöördumine pole märk suutmatusest toime tulla, vaid tugevuse tunnus ja soov juhtida noor õigele teele, teha ta emotsionaalselt nii terveks kui võimalik. Seda ei pea tegema üksi. Lapse kasvatamine on üldse suur väljakutse, rääkimata siis lapsest, kes tuleb oma kilde täis pagasiga, mida ta uue inimese suunas kõigepealt viskama võib hakata.

Mu suurimad saavutused elus on võidud iseenda üle, mitte karjäär ega cum laude.

Oma perest ei suhtle ma tänaseks mitte kellegagi, ka mitte inimesega, kes sai mu eestkostjaks. Mul oli eeskosteperes olemas kõik füüsiliseks vajalik, kuid emotsionaalselt tuli see inimene samast keskkonnast, kust minagi. Nad tegid, mida oskasid, kuid abi nad vastu ei võtnud ning minu jaoks muutus suhe nendega toksiliseks — minu silmis nende emotsionaalse ebaküpsuse tõttu. Oma emaga kogemata kokku sattudes ei tunne ma midagi, minus on ükskõiksus. Ta on nagu võõras inimene. Mul on õnneks halb mälu, traumad on palju ära blokeerinud. Ma ei tunne, et peaksin viha, aga olen mõistnud, et oma perega suhtlemine on mulle pigem kahjulik kui kasulik.

Saan täna enda meelest väga hästi hakkama, aga see on võtnud kõvasti vaeva, et siia jõuda. Mul on olnud õnne kohtuda õigete inimestega ja minus on olnud julgust neid inimesi sel hetkel usaldada — teadmata, mis edasi saab. Nende inimeste headus ja hoolivus on pannud mind tahtma olla ise parem inimene ning elada täisväärtuslikku elu. Ma ju nägin teiste pealt, et selline elu eksisteerib. Minul tuli see saavutada käänulisemaid teid käies ja võõraste toel.

Lõplik normaalsus saabus mu ellu alles esimese lapse sünniga ja mu mees oli see, kes aitas mul vabaneda suhetest, mis mind närviliseks muutsid Olen nüüdseks juba kümme aastat oma mehega koos olnud ja ühestki toksilisest suhtest ma enam kinni ei hoia.

* nimi muudetud

Lugu ilmus algselt veebilehel tarkvanem.ee.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid