"Kuigi mina algatasin lahkumineku, kriipis mu hinge pidevalt see dušinurk, kus me seksinud olime..." Kui suhte purunemine pöörab elu pea peale

Mida vanemaks me saame, seda keerulisemaks muutuvad lahkuminekud. Kuidas kogu see sasipundar võimalikult valutult lahti harutada?

Hljuti sain teada, et olen empaatiavõimetu jobu. Nimelt mõistsin pärast lahkuminekut, et ma polnud osanud oma sõprade ja kolleegide jaoks pärast nende suhete purunemist olemas olla.

Mulle oli alati tundunud asi lihtne ja mustvalge — ükskõik, kuidas suhe lõppes. Variante on ju üldjoontes kolm ja mul olid vastused nende kõigi jaoks: 

1. kui sind jäeti maha, siis pole mõtet kurvastada, sest ilmselgelt polnud see sulle õige kaaslane elupäevade lõpuni; 
2. kui läksite lahku vastastikusel kokkuleppel, siis olid selleks ju head põhjused;
3. kui ise jätsid teise maha, siis pole ju üldse põhjust põdeda!

Nüüd olen mõistnud, et lahkuminek on valus igal juhul, ka vastastikusel kokkuleppel ja mahajätjale, sest nii suur osa su elust on korraga kadunud. Kui oled harjunud aastaid kõike head ja halba kalli inimesega jagama, jääb ellu tühimik. Seda ka juhul, kui on olemas uus silmarõõm — koosoldud ajal sai vahetatud nii palju intiimset infot, et lahkumineku järel võib südame võpatama panna isegi kõige väiksem asi, nagu tänavalt leitud nööp või kaneelilõhn.

Noorena on lahkuminekud selles mõttes vähem keerulised, et tihti ei elata koos, pole ühist vara, lemmikloomi, lapsi, pangaarvet. “Meil ei olnud elukaaslasega midagi siduvat,” tõdeb Kairi (28). “Isegi väikeste asjade puhul teadsime, kelle raha eest need ostetud on — voodipesu minu, tekk tema, madrats minu, voodiraam tema. Aga kui sa oled aastaid koos elanud, siis saab ju kõik ühiseks."