Tahaks uskuda, et ma pole seepärast paha poeg. Vähemasti on vanemad suutnud osavalt mulje jätta, et neid paganast lapse pühadekaugus eriti ei morjenda. See-eest helistan tähtpäevil alati – nii jõululaupäeval kui uuel aastal, vabariigi aastapäeval ja mõistagi sünnipäevadel. Nagu oli kombeks juba vanavanematega.
Kui kodune süldilaud kohustuslikust pühaderepertuaarist kaugeneb, tekib ootamatu vabadus, millega esiti ei oskagi midagi pihta hakata — sest 99% seltskonnast veedab ka Prantsusmaal vähemalt 2-3 jõulupüha siiski sugulastega. Kas tähistan üksi? Kas mõne tuttava pere kutsub vaeslapse enda lauda?

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid