Kui etteaimatav oleks alustada lugu sellega, et Maribeli kohvi­kusse sisenedes tõusevad pilgud koogi­taldrikutelt ja kleepuvad temale. Sest nõnda me teda ju superstaarisaate lavatagustes nägime: naerda rõkkav, sihvakaid käsi plaksutav, valjult silma hakkav igas mõttes: juba tema nimes sisalduvad vihjed detsibellidele ja pariisitari belle-ilule.

Ent Maribeli ei ole.

Helistan.

“Ma olen siin. Juba tükk aega,” vastab ta telefonis poolihääli ja viipab avara ruumi nurgast.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid