KOLUMN | 50selt vaba Mariti kummaline kohting: ta saatis mu autoni, läitis suitsu ja ütles: „Noh, mis passid, hakka minema!“

Istusin kodus ja lappasin igavlevalt Tinderit. Vedisin sõrmega ekraanil vasakule, vasakule, vasakule, oot..., külgvaates mehe profiil: tõsine, mõtlik, pilk kaugusesse suunatud, suu veidi lahti. Jäin pilti vaatama. Tegin sellest kuvatõmmise, et saaks suurendada. Midagi selle mehe juures lummas mind. Aga mis see on?

Libistasin sõrmega paremale. Käis "match". Jack oli ka mind meeldivaks pidanud. Ta oli minust mõned aastad noorem. No tegelikult natukene rohkem kui mõned, kuus aastat koguni, aga mind see loomulikult ei morjendanud. Näis pildi järgi heas vormis olevat. Huvitus kirjelduse järgi loodusest, raamatutest ja fotograafiast. Olin isegi mõned aastad tagasi fotograafiaringis käinud, looduses armastasin oma akusid laadida ja raamatud, nendeta ma lihtsalt ei saa. Seega, ühisosa näis nagu olevat.

„Tere õhtust ja kena alanud aastat!“

Järgmisel päeval avastasin, et Jackilt oli sõnum: „Tere õhtust ja kena alanud aastat! Kas ma saan õigesti aru, et Sul ei ole siin ühtegi reisipilti, koera- ja kassipilti, pilti loojangust või pojengidest ja samuti mitte ühtegi sügavamõttelise mõtteteraga pilti? Nii on ju igav! Aga hea küll, sain teada, et loed meelsasti ja muusikat kuulad ka. Kui peaksid ainult ühe kirjaniku ja ainult ühe muusika esitaja valima, kes need oleksid?“