Hannes Hermaküla surmalähedasest kogemusest: küll ma madistasin ja võitlesin, kõigest jõust punnisin, aga lõpuks ei jaksanud…

Teleajakirjanik ja paarisuhtekoolitaja Hannes Hermaküla (53) on sügavalt inimlike väärtuste kandjana ääretult sümpaatne. Hanneses on oma isa vastupandamatut sarmi, segatuna tema enda puhta eluarmastuse essentsiga. Ja tulgu ükskõik mis, alla ta ei anna.

Nüüdseks on Hannes suuremad elutõed, mida ta noore mehena otsis, leidnud. Muidugi, igaühel on omad unistused ja ühe viie­kümnendates mehe ilmavaadet Hannes kellelegi peale ei suru. “Kuhugi jõudmiseks tuleb igaühel oma tee läbi käia. Mina hakkasin paljudes maistes ja materiaalsetes püüdlustes kahtlema üsna varakult, poisikesena. Vaatasin enda ümber ja sain aru, et selline ongi minu tulevik — tööl­käimine ja naise võtmine ning 45selt Žiguli ostmine, kui riigilt loa saan. Aga kas see ongi kõik? Mis edasi? Lihtsalt olen? Kas tõesti pole elus mingit suure­mat väärtust, mille poole püüelda, mille nimel eksisteerida?”

Elu on aastakümnetega palju paremaks läinud, kuid endiselt tegeleme tühja-tähjaga ning raiskame hirmus palju aega ja energiat kõige selle pärast, mida endale veel saada tahame. “Ehkki meil on enamasti piisavalt, et õnnelik olla,” nendib Hannes. “Mind häm­mastab, kui palju uuemate mudelite, vidinate ja täienduste nimel siblitakse. Mõnikord ikka täitsa imestan kohe — inimesed panevad küüntele peale küüned!? Ma siin kuidagi ei tulista naiste pihta, mehed teevad samamoodi imelikke asju, tahavad muudkui paremat autot ja… Ma ju ka mõnikord mõtlen, et